See on lausa ulmeline, kui kiiresti asjad muutuvad.
Mäletan, et veel kuu aega tagasi mõtlesin, et millal see Elu siin põnevaks läheb?? Ja nüüd liiguvad asjad täiskäigul edasi..
Olen nüüd 6 nädalat koolis käinud - Colorado School of English, õpin äri inglise keelt. Ei kõla huvitavalt? Tegelikult on põnev, ja kerge. Meie õpetaja on üks imelik umes 38 aastane meesterahvas, kes õpetab meile targa jutu vahele ka lolluseid. Näiteks oksendama - throw up, make a pizza. Või - I had enough of your BS (bullshit)..
Ta käis paar nädalat tagasi Prahas ja ta näitas meile oma pilte. Kõik oli enam-vähem tavaline : õlle joomine ja pidu. Ning 1 pilt tema tüdruksõbrast, umbes 25 aastane, kes istus wc poti peal.. Hmm, meie imestus oli jah suur. Tema ainult naeris selle peale..
Koolis sain tuttavaks ka Sandraga. Rootsi pliks,22, blond nagu minagi, ilus ka muidugi. Temaga olen oma kõik viimased nädalavahetused veetnud. My kind of girl.

Paar nädalat tagasi tegime avastuse, et tema Rootsi juhiloa pilt on nii minu moodi. Nüüd saan igale poole sisse, kuhu vähegi jalad kannavad..
Oleme paljudes kohtades käinud..
Esimene kord käisime Cole'i ja Daniga ühes pubis ja vesipiibu baaris. Cole ja Dan on siis meie Ameerika sõbrad. Esimene neist on normaalne, teine aga täielik lammas.
Igatahes too kord oli väga tore. Tantsisime palju.
Meile langeb siin väga palju tähelepanu, see on lausa uskumatu. Mehed on nii agressiivsed, tahavad kohe tantsida ja koju vedada. Et : Do you want to go and party at my house the two of us? Hmm, ei ole jah eriti läbinähtav..
Beeta klubi oli kõige toredam. Meid kutsuti VIP sektorisse, kus saime DJ-dega juttu puhuda ja head veini nautida. Vot see oli juba midagi.
Inimesed olid kusjuures meeldivad.

Enne Halloweeni käisime Kummituste majas. Mina, Sandra, Linda (saksamaa), Nadja (rootsi), Matthew (USA) ja üks uus Eesti neiu. JAH, lõpuks ometi!!
See kogemus oli huvitav. Suur aed ja maja täis ehmatavaid kolle. Tüdrukud karjusid kuidas jaksasid, mina ka, kuid minu jaoks oli see rohkem põnev. Tahtsin koguaeg edasi liikuda kuid pliksid lihtsalt pidurdasid.
Mingi koopamees surus mu nurka ja lihtsalt nuusutas mu juukseid. Vot siis hakkasid teised naerma, minu jaoks polnud see nii naljakas midagi..
Halloween ise oli unustamatu.
Esialgu oli pidu meie majas, sest Adrianna & Gabrielle said 1-aastaseks. Maja oli lapsi täis, kõik kandsid kostüüme. Isegi beebid - draakon ja kõrvits..
Sandra tuli ka meie juurde. Mukkisime, sõime ja jõime veini. Mõnus oli.
Hiljem saime Lindaga kokku, kellega sõitsime linnast välja, et mitmetele majapidudele minna.
Tutvusime nii paljude inimestega, kellest osadega suhtleme siiamaani.
Peod on siin täpselt sellised nagu TV-st näha võib : Pöörased!!
Proovisime kõrvitsa õlut, mis on hea. Kahju, et seda ainult hooajaliselt müüakse.
Matt ja teine Matt olid nii lahked ja pakkusid meile küüti linna tagasi. Kuid koju nad meid viia ei tahtnud, ikka ena juurde. Sandra nõustus sinna jääma, kuid mina, EI EI. Olin nii kangekaelne, et jalutasin lihtsalt koju. Mul kulus paar tundi selle tegemiseks. See oli esimene kord, kui kellegi tõsiselt perse saatsin : Ja ära tagasi tule!!
Järgmine päev jalad olid nii valusad.

Eelmine reede käisime Cole'i ja Daniga jälle väljas.
Cole ja Sandra, nende vahel on kindlasti midagi. Mõned mehed on nii lollid : Dan üritas kohe võimalust kasutada, et umbes, kui Sandra on Cole'iga siis mina peaks temaga olema..
Ausalt üeldes ma pole elu sees selline bitch olnud nagu ma reedel olin. Kuid see jobu lihtsalt ei saanud aru mida EI tähendab. Ma pidin midagi tegema, ja see õnnestus, ta oli minu peale nii vihane, et istus lihtsalt terve õhtu üksinda.
Oleme enne nendega bowlingut käinud mängimas, siis oli sama jama. Dan lihtsalt esitas oma lolle küsimusi ja bla-bla-bla..
Kaua sa ikka kannatad onju?!

Muide, siin on nii, et kõik riietuvad lihtsalt sportlikult, mehed ma mõtlen. Ja kui kellegil on stiili, siis arvatakse kohe, et ta on pede. Inimeste mõttemaailm on ikka nii erinev : Eestis, kui meesterahvas ainult dressides koguaeg oleks, siis arvataks lihtsalt, et ta ei viitsi enda eest hoolitseda. Siin on see aga lahe.

Iga pühapäev vaadatakse Ameerika jalgpalli ja juuakse õlut, see on nagu mingi reegel.
Kuid see on lõbus. Eile käisime ka ühe tuttava juures seda tegemas. Fun oli.

Laupäeva hommikul tegime pisikese Road tripi Sandraga, pakkisime asjad kokku, broneerisime hotellitoa, natuke kütet ja panime minema Denverist.
Meie tee viis meid Breckenridge'i, suusakuurorti, mul ei ole isegi sõnu selle koha jaoks.
IMEILUS !!
Tee peal tegime friikartulite peatusi ka. Starbucksist võtsime kuuma shokolaadi, kõik oli täiuslik.
Jõudsime 4 paiku kohale, registreerusime hotelli kohe ära.
Vaade oli mägede peale ning hotell ise oli suure järve ääres. Meie tuba oli suur - köök, elutuba ja magamistuba, vannituba ka muidugi koos mullivanniga.
Vahetasime oma riided bikiinide vastu ning jooksime õue mullivanni. Hea soe vesi oli ja jälle see mijoni dollari vaade mägedele. Seal istusime oma tunnnikese.
Siis otsustasime, et on aeg tagasi enda tuppa minan, et ennast natuke üles lüüa.
Külmkapis ootas meid külm Rose vein.
Kella 10 paiku lahkusin üksinda Liquid Lounge'i poole. Me ei saa ju Sandraga ometi ühe ja sama dokumendiga sisse kuskile, niisiis mina läksin ees.
Baar oli suht täis, enamus isikuid meessoost. Tuleb välja, et Breckenridge on selline koht, kus statistika ütleb, et neli meest ühe naise kohta.
Baar oli tulvil lihtsalt vastassoost inimestest. Baarmen saatis mulle dringi, mingi kokteili, lihtsalt niisama..
Sandra kohalejõudes oli minu ümber suur parv inimesi, kellele kõigile sai üeldud, et oleme Rootsi tüdrukud. See ajab siin inimesi suht pöördesse.
Meile pakuti 1000.- et me suudleksime, kuid me keeldusime. Ulme!
Edasi liikusime ühte tantsu kohta, kus sai palju nalja ja palju tantsu.
Terve klubi peale polnud mitte kedagi, kes poleks meile silma teinud. Selline tunne oli, nagu oleks mingi superstaar või midagi.. Sellega võiks isegi ära jarjuda..
Meid pandi lava peale tantsima, kus oli ka stripipost. Minutil, mil lavale astusime, tuli meie juurde üks homo, kes ütles meile, et Daamid, estuge eemale. Tüüp hakkas ennast seal lihtsalt keerutama ja mingeid imelikke liigutusi tegema.. Inimesed karjusid, et KAO minema, tüdrukud on paremad. Peagi kõik vaibus ja paljud olid meiega seal lava peal.
Järgmine päev tegime shopingu : roosad Breckenridge'i pluusid ja päikeseprillid. Poes, kus käisime töötas üks noor neiu, kellega saime kohe jutu peale. Tuli välja, et ta on lumelaua instruktor, kes see aasta mõtles, et jätab selle asja vahele, kuid kes oleks nõus meid siiski õpetama, odavalt muide.
Suusa ja lumelaua hooaeg hakkab siin järgmisest nädalavahetusest. Ka meie Sandraga võtame sellest osa. Minu lumelaud ootab mind juba garaasis..
Pean lihtsalt riided ära ostma.. Oh, ma ootan seda väga.

Täna on reede. Täna blogi ei kirjuta. Täna naudin vabadust - järjekordne töönädal seljataga. Olen ühe tuttava DJ poolt õhtul peole oodatud, kavatsen minna ja täiega rokkida. Sandra, oma blondiini, võtan ka kaasa. Side lõpp! Pühapäeva õhtuni ;)

Hommikul ärkan kell 8:15, teen oma voodi korda, panen riidesse ja torman vannituppa, et hambaid pesta ning nägu kreemitada. Kui see tehtud, siis enda tuppa tagasi, et juuksed hobusesabasse sättida, vahest panen kõrvarõngad ka kõrva, ning olengi valmis, kell on 8:30.
Gabrelle ja Adrianna juba ootavad mind naerul nägudega köögis, nad tahavad süüa saada. Jennell ja Todd lähevad tööle, me jääme kolmekesi, kassid Cleo ja Zuzor magavad all toas, see on nende lemmik tegevus.
Menüüs on pudru, jogurt ja mahl. Pliksid pole veel aastasedki, kuid magusal ja soolasel teevad suurepäraselt vahet.
Kui kõik otsas, siis jääme ülemisele korrusele mängima, mina söön vahepeal müslit ja laon eelmise õhtu nõud nõudepesumasinasse, plikse ei lase aga silmist, sest see on uskumatu mis asju nad endale suhu tahavad toppida.
Kui kell saab 10:00 siis on hommikuse uinaku aeg. Vahetame mähkmed ära, mis ei ole minu lemmik eriala, kuid mis kahjuks käib lastega kaasa, ning voodisse.
Nad magavad tavaliselt kaks tundi, mis tähendab, et kell 12:00 nad tõusevad.
Pool tundi mängime ning siis uuesti sööma. Seekord valin toidu mina. Midagi soolast ja midagi magusat, oleneb, mis kapist kätte juhtub. Piima ka kõrvale.
Saan naerda, sest nad teevad alati nii palju totakaid nägusid.
Mängime veel ja ajame oma asja, kuni kell saab 15:00 ja pliksid lähevad jälle magama, seekord lõunauinakule. Nad magavad tund aega ning ärkavad kell 16:00.
Mida mina nii kaua teen? Olen internetis või vaatan televiisorit, viimasel ajal olen raamatut sattunud lugema, Ava Diamond "Feisty women", mis on uskumatult hea raamat.
Kui Gabrielle ja Adrianna tõusevad, siis nad saavad mõlemad ühe pudelitäie sooja piima, mille söötmisega pean abiks olema. Kui kell saab 17:30 tuleb Jennell koju ja minu tööpäev on läbi.
Kellaajad on küll paigas, kuid iga päev on minu jaoks uus. Väikeste lastega lihtsalt on nii, nad on nii naljakad, positiivsed ja täis rõõmu, et nad muudavad ka sinu selliseks.
Olen neile tänulik.


üle-üle eelmine reede oli plaan minna oma uute sõbrannadega klubisse tantsima, see aga jäi ära, sest viimasel minutil pidid nad töötama. See ei olnud muidugi hea, kuid mis seal ikka. Ainuke põnev asi too kord oli järjekordne jalgpalli mäng, mille meie tiim French toast võitis, Jeeei!

üle eelmine reede käisin jälle kinos. Kahju, et neil kliendikaarti pole, ma oleks neil nr.1 klient.
Tegelikult, kui nüüd hästi järele mõelda, siis nad vist isegi teavad seda. Tahtsin popkorni osta ja ühe coca-cola ka, järjekord oli pikk, üks noorukitest turvameestest hõikas midagi leti taga olevale tüübile, too avas kassa ja kutsus mind sinna, sain oma asjad kätte ja olin õnnelik. Minu taha oli sekundiga uus inimeste rivi tekkinud, kuid too müüa sulges peale minu ostu kassa. Kuulsin vaid inimeste ohkeid, et Kammoon, ole nüüd. Turvamees pilgutas mulle silma ja soovis head filmivaatamist.
Filmi nimi oli "The Invention of Lying", mis oli, olgem ausad, ülimalt naljakas.
Selline paksuke mees, nöbininaga, õpib ära valetamise, mitte keegi teine maailmas aga ei oska seda teha.
Terve kinosaal oli naerukrampides, mina kaasa arvatud.
Järgmine päev oli jalgpalli mäng, esimene kaotus, ülikooli poistele, nad olid nii kiired.
Nad ütlesid, et olen hea kaitsemängija, vist sellepärast jooksidki mulle korduvalt otsa, nad olid suhteliselt agressiivsed. Mis ei tapa teeb tugevaks!
Pühapäeval käisin BBQ-l, teiste sõnadega grillimas. Tiimikaaslane Justin kutsus mind enda poole.
Uskumatu, Justin on 23-aastane ja ta elab OMA majas koos oma tüdrukuga. Neil on 8 ilusat tuba ja natuke vähem ilus auto. Koera veel pole.
Asi pole nii väga neis, selline nähtus 23-aastaste seas on sage. Neil on maja, auto, töö ja elukaaslane, ja seda kõike pikaks ajaks. Kuidas nad seda nii noorelt teevad? Ei tea. Aga ma uurin välja.
Suhted on neil ka teistsugused. Mitte mingisugust temperamenti, no mitte mingisugust, kõik on nii rahulik ja tavaline. Vaatasin neid kõiki terve õhtu.
Seal ma siis olin, kuue paariga, grillisime burgereid ja rääkisime maailma asjadest. Tegelikult oli rohkem nii, et mina istusin 6 tüdrukuga ja seletasin. Poisid vaatasid jalgpalli. Muide poiste kaks lemmikut asja on jalgpall ja telekamängud, sõltuvalt kaua on oldud oma tüdruksõbraga koos vahest seks ka. Nii arvasid vähemalt neiud. Ja seegi on siin tavaline, mehed jäävad alati pisikesteks poisteks. Pereisa Todd viis ka kõik oma mängud alles siis garaasi, kui Gabrielle ja Adrianna sündisid.
Lõpuks vaatasime kõik koos mingit saadet, millest mina ei saanud eriti midagi aru, sest oli hooaja viimane.
Too õhtu sõitsin esimest korda taksoga. Meeldejääv kogemus oli. Takso oli seest nii suur, viirukid põlesid ja kallis oli ka. Juht oli sõbralik mehike. Ta vaatas mind oma kulli pilguga aeg-ajalt peeglist, kui rääkis oma elust taksojuhina, kõhe oli natuke. Ta vaikis ja ütles mulle, et on päris kindel, et minul läheb elus väga hästi. Tiger Woods, kuulus golfimängija, abiellus ka ühe kena blondi neiuga, kes kujutate ette, oli lapsehoidja. Naljakas.
Kui tema arvates elus hästi minemine on rikka mehe leidmine, siis ta eksib rängalt. Not my cup of tea. Mina tahan olla iseseisev.

Nädal möödus linnutiivul. Reede oli mul vaba, sest pere startis 1 ajal Las Vegase poole.
Lehvitasin neile ukse pealt ja mõtlesin, et tegelikult mulle meeldiks rohkem, kui nad oleksid kodus.
Teistel tüdrukutel sõitis katus ära, et PIDU PIDU sinu juures. Ma ei olnud alguses nii vaimustuses, kuid pidin olukorraga leppima, nendest enam lahti ei saanud.
Kolme ajal sõin hommikust, muna ja peekonit, ning hakkasin vaikselt tüdrukute tulekuks valmistuma. Küpsetasin isegi koogi. Koristasin ka veits, palju teha polnud, sest mehhiklased just teisipäeval käisid.
Tine, Christina ja Anna saabusid umbes pool üheksa. Sõime kooki ja jutustasime, paigutasin nad igaühe kuskile voodisse ka, et kui klubist tagasi tuleme, siis ei pea selle asjaga jamama.
Tegime ka ühe veini lahti. Mulle see ei maitsenud, kuid nemad jõid selle isukalt ära. Nende arvates oli see parim vein üldse. Täna aga selgus, et see polnudki vein. See pudel, mille too õhtu haarasin, oli kaks aastat vana, mingi jõulujook, nagu glögi arvatavasti, väga vanaks läinud ja kange. Pole ime miks see niimoodi peale läks..
Sättisime veits ja panime klubi poole ajama.
Plaan oli minna The Vinyl-isse, kuid selgus, et sissepääs oli 21+, tavaliselt reede õhtuti on 18+.
Autot klubi juurde parkida ei saanud, pidime kaugemalt kohale jooksma ilma jakkideta. Muide, ilmateadet natukene : meil on lumi maas. Niisiiis, kleitide väel, miinuskraadid väljas, kontsakingad jalas, lume sees, jooksime nagu hullud. Ma ei tea kas tüdrukutel oli külm, nad jõid ju "veini", kuid mina olin tõeliselt jäätunud.
Kui kohalejõudes turvamees irvitas ja ütles, et me ei saagi sisse, mõtlesin, et virutan talle lihtsalt oma kontsaga munadesse..
Ma ei ole tavaliselt vägivaldne, kuid see olukord tundus tol hetkel nii õudne.
Enne, kui suutsin oma jalga tõsta, soovitas ta meil minna The Church'i. Kõlas halvasti, kuid mis seal ikka, olime juba kohal ju. Pidime edasi jooksma, tegin ühe pubi juures peatuse ja palusin, et laske sisse, kuid turvamehed vaid naersid ja andsid oma jaki mulle peale. Seisin paar minutit seal, nii hea soe oli, turvamehed arvasid, et võiksin aasta aja pärast, kui olen 21, tagasi tulla. Eks vaatan seda asja.
Pliksid aga kimasid edasi, mitte väga edukalt, sest jõudsin neile ilma pingutamata järgi.
Kohalejõudes naersime, sättisime soengud ilusaks tagasi, ning sisenesime peole.
Läksime hip-hopi saali, sest seal lasti kõige normaalsemat muusikat.
Liikuda sai vaevu, sest nii palju inimesi oli.
Tegime ühe nurga endale vabaks ning lasime käed ja jalad lendu. Nii hea oli. Täpselt see, mida vajasin. Kaua aga seda nautida ei saanud.
Iga 5, kui mitte vähem, minuti tagant tulid mingid tüübid ja kutsusid tantsima. Nende jaoks oli tantsupõrand nagu mingi lihalett. Tantsimine nende keeles tähendab enda hõõrumist sinu vastu. Enamus neidusid muide laseb seda teha, sellepärast pooled noormehed ei küsinud ka midagi, vaid lihtsalt tulid ja hakkasid oma nõmedaid liigutusi tegema. Olin esialgu veits kohkunud, et appi, kui palju perverte. Kuid ma ei lasknud sellel tundel ennast segada, kui mingisugunegi meesterahvas minu ligi tuli, sai ta ühe terava kommentaari osaliseks. Nad kadusid kiiresti.
Vähemasti polnud need lollpead järjekindlad.
Oli ka teisest puust inimesi, kes lihtsalt tulid ja katsusid su tagumikku. See juhtus vähemalt kümme korda. Haige või mis? Julge teha, julge tunnistada. Ma ei leidnud mitte ükski kord süüdlast.
Mitte just väga veetlevad neiud ronisid lava peale ja koorisid riideid seljast. Kellel oli ulmeliselt suur kõht, kes oli rinnatu, megasuured reied, no nimetage vaid. Ilu on küll vaataja silmis, kuid no andke andeks, seal polnud midagi vaadata.
Ja üldsegi, kus on noorte neidude eneseväärikus?..
See ruum ei köitnud meid kauaks. Tantsumuusika saal oli veidike suurem ja mitte nii täis, vot seal saime korralikult tantsida.
Kaks "inglit" tantsisid lava peal, mehed olid nende ette kogunenud ja lihtsalt jõllitasid neid. Olen kindel, et ila ka tilkus.
See koht ei jätnud endast head muljet. Ma võib-olla olen veidike vanamoodne tõesti, kuid mina küll ei kannata, kui mingisugused võõrad ilalõuad mind katsuma tulevad.
Tagasitee autosse oli piinarikas, unistasin kuidas jõuan koju ja tõmban villased jalga.
Laupäeva hommikul tegime väikese shopingutuuri Tine, Christina ja Annaga. Minu jalgpallimäng jäi lume tõttu ära.
Nad tutvustasid mulle ühte suurt kaubamaja, mis oli, ma ei oska seda sõnadesse panna, imeline kaubamaja.
Kas keegi on kunagi käinud hubases kaubamajas? Vot selline see just oligi, hubane.
Mitu mitu tundi kolasime seal ringi ja ikka jäid paljud poed nägemata, see on üüratulr suur.
Ostsin endale roosad dressipüksid ühest poest, mille nimi on Abercrombie & Fitch. Armastan seda poodi. Sa ei näe mitte kunagi, mis selle poe sisu on, pead lihtsalt uudishimust sisse minema. Selline käiguke viib sind sisse, kõik on hämar ja lummav, palju ilusaid riideid, ilusaid ja kalleid. Mina ostsin oma püksid alega, - 70%.
Seinu kaunistavad ilusad mees modellid, poolalasti muidugi. Ja seal sees on selline lõhn, mis hakkab sulle automaatselt meeldima, selline hästi mehine ja mõnus. Me leidsime poe üles muide lõhna järgi, pool kaubamaja oli seda täis.
Riided on mõlemitele, meestele ja naistele. Oeh, armastan seda poodi!
Armastan jõule ka. Jooksin "Jõulupoodi" sisse. Sellised ilusad suured valged sambad olid usteks, lagi oli nii kõrge seal sees.
Kõik säras, nii palju kui silm seletas, nägin kuuski, kõik ehitud erakordselt ilusti.
Tõesti nagu ameerika filmides. Mina usun, et lihtsus on voorus, kuid ausalt öeldes, see oli kaunis vaatepilt, kuuski polnud peaaegu nende ehete all nähagi. Mu süda oli nii soe. Mõtlesin ainult, et tahaks endale ka koju sellist, mis siis, et jõulud pole käes. Olekski võinud sinna seda vaatama jääda.
Ma usun, et ma tean nüüd kuidas pisikesed lapsed ennast kommipoes tunnevad.
Laupäeva õhtu veetsin üksi, need kassid ainult magavad meil siin.
Eile käisin talvesaapaid ostmas. Sain need 300.-, karusnahast sellised ilusad ilusad poolsaapad.
Olen õnnelik, see oli hea ost.

Varsti pidi jälle soojaks minema, siin ilm vahetub koos nädalaga.

OODAKE NäDALAVAHETUSENI !!!

Vahest on nii, et plaanid midagi tükk aega, kuid kui see õige hetk käes on, läheb kõik hoopis teistmoodi.
Nii juhtus reedel. Võtsin oma roosa sõbra käevangu ja hakkasin Cherry Creek'i poole kimama, muidugi et jälle kinno minna. Ega ma alla ei anna, pean endale ühe ägeda seltskonna siin leidma. Minu õnnetuseks jõudsin sinna kohale liiga hilja : piletid Whiteout'ile olid välja müüdud.. Ja see pidi juhtuma just nüüd? Just see õhtu, kui mul oli tuju sõpru leida?
Istusin kassa kõrval olevale pingile, mäletan, et mõtlesin, et elu on ikka ebaõnnestumisi täis. Kuid kes selles süüdi on? Kinopileti müüjad? Tuul, mis mulle vastu puhus? Maja oli kinost liiga kaugel? Jumal? See variant, et tulin liiga hilja kodust välja, tuli mul mõttesse kõige viimasena.. Elu on meiega vahest ebaõiglane, sest oleme selle ära teeninud. Alati ei serveerita meile kõike hõbekandikul nina alla, olgugi et see oli vaid kinopilet.
Natuke aega istumist ja mõtlemist, ning jõudsin järeldusele, et pole mõtet nuriseda, Denver on ju pimedas nii nii ilus. Ratta selga ja koju tagasi, kuid see-eest vaadet nautides. Tiirutasin lähedal olevatel tänavatel ringi, jah vanaema, kodu lähedal! I'm going crazy with her!! Suured ilusad majad, kõik tulesid täis, inimesed tegemas oma nädalavahetuse asju. Kuidagi lummav pilt. Kujutlesin, et milline minu kunagine maja hakkab välja nägema, hmm, sinna on veel natuke aega..
Jõudsin 11 paiku koju ja ronisin oma suurde voodisse. Enne seda panin puhuri ka tööle, et ma seda neetud rongi ei kuuleks, mis iga öö ringi sõidab ja meeletult valju häälega tuututab. Kõhedust tekitav hääl. Keegi filmi "Kesköine liharong" on näinud? ...


Laupäeval ei saanud nii kaua magada kui oleks tahtnud. Kell 12:15 hakkas meil pereisaga jalgpalli mäng. Enne seda käisime veel rohelisi t-särke ja mulle putsasid (jalanõud) ostmas. Igatahes kellegi kaudu meid soovitati sellele tiimile, mille nime ma ei tea muidugi siiamaani. Segameeskond, vanus 19-38, huvitav kas pole? Mina olin ainuke 19 muide. Arvasin, et minu jaoks suurepärane, need vanad kännud ei jaksa ju joosta. Kuid mul oli raskusi nende kannul püsimisega ( häbi)..
Meie vastased aga ei tulnudki tol päeval kohale, luuserid! Mängisime paar tundi omavahel, et lihtsalt soe sisse saada ja üksteist paremini tundma õppida. Nüüd peame iga laupäev kohal käima. Kohustusi tuleb aina juurde.
Peale mängu lõppu üks 30-aastane tiimikaaslane kutsus mind, noh, põhimõtteliselt välja. Keeldusin viisakalt. Autosse istudes hakkasime pereisaga mõlemad naerma. Ta arvas, et oleks olnud tarbekas öelda : vastik pervert!
Kojujõudes võtsin elu pikima külma dussi, väga mõnus oli.

See sama õhtu läksin uuele katsele sõpru leida, ja teate mis, see õNNESTUS. Oli ka aeg!!
Astusin ühte jalanõupoodi sisse ja seal nad olidki : 5 Mehhiko neiut, kadestamisväärt päevitustega ja kõik ostmas talvesaapaid. Cristy tundis mu kohe ära ja hõikas, et hei, tere Gret. Ta jah kaotas -e sealt lõpust ära, kuid pole hullu, pole ju ühtegi täiuslikku sõpra olemas. Selgus, et oleme ühes au pair (lapsehoidja) rühmas, peame iga kuu koosolekutel käima ja aru andma, et kuidas meile siin meeldib ning kas kõik on ikka korras. Mina ohmu aga teda ei mäletanud. Peaksin olema teda ühe korra näinud Elitschi lõbustuspargis, kuid ma ju jutustasin ainult nende austraalia tüdrukutega seal, kellega ma pole enam üldse suhelnud. Nad hoiavad eemale, sest ma pole ju 21 ja pidudel käia ei tohi. Oeh!
Cristy mainis, et ta oli üritanud minuga seal vestlust alustada, kuid ma ei võtnud vedu. Milline idioot! Life is a bitch sometimes.
Jäin muidugi nendega, shoppasime veidike, meiega ühines vahepeal veel üks noormees, kes on samuti Mehhikost ja neiu Saksamaalt. Otsustasime kõik koos Whiteout' i minna vaatama. Mul oli ilmselgelt hea meel, et ma ei olnud seda teinud eelmine õhtu. Kõik sujus suurepäraselt. Enne filmi algust vestlesime maast ja ilmast, vahetasime numbreid jne, nad on kõik super toredad. Missioon täidetud : Ma pole enam üksi. Tol päeval uinusin naeratus näol, sõbrad on ülimalt tähtsad.

Pühapäeval pidin JäLLE vara tõusma, kell 8:00. Seekord läksime pereisa ja ta sõprade ning sõbrannadega Ameerika jalgpalli vaatama. The Broncos, kes on Denveri tiim, versus The Browns. Mäng ise aga algas alles kell kaks päeval, meie olime parklas kohal kell 9 hommikul. Ja ega me ei olnud sugugi ainukesed, kes nii vara platsis olid. Ei, parklaid oli kokku 10, a-j, ja kõik nad hakkasid vaikselt täis saama, inimesi oli hunnikute viisi, lärm oli meeletu. Inimesi oli kohal üle Ameerika, kõik grillisid burgereid ja jõid õlut, üks auto uhkem kui teine, muusika kõigil plärtsumas. Ma ei ole mitte kunagi midagi sellist näinud.
Meie parkisime oma tibimagneti The Browns'i fännide juurde, sest just nende poolt olid teised. Mina teadsin kohe algusest peale, et mõtekas on mõlema poolt olla, arvestades asjaolu, et kumbki tiim EI OSKA mängida. Ja oi, kuidas nad seda hiljem tõestasid.
Grillisime burgereid nagu kord ja kohus ning loopisime jalgpalli. Võõrad tulid meiega aeg-ajalt rääkima ja niisama uudistama.
Peale seda, kui olin ära söönud, jõin ühe lahjema õlle ära. Nii palav oli. Võtsin päikest ja nautisin hetke, järgmine päev olin ära põlenud muide, terve päev Denveri päikese käes olla on hullumeelne.
Peagi oli kell kaks ja meie mäng algas. Istusime kolmandal korrusel, vaade oli hea. Inimesi oli kohal 75 000. Kõik karjusid ja seletasid, päeva lõpuks mu kõrvad lausa nõudsid puhkust. Kuid see kõik oli seda väärt. Väga äge kogemus oli, plaanin seda mingi aja pärast kindlasti korrata.
The Broncos võitis, seis oli 26:3 vms. Ulme ju. Tavaliselt on skoor tiimidel üle 60, kuid nemad on lihtsalt natuke kehvad. Palka saavad selle eest ikkagi väga hästi.

Teisipäeva hommikul tõusin varakult voodist üles, ega siis iga päev pole sünnipäev.
Pere andis kingi üle ja soovis õnne. See oli armas.
Nendega läksime õhtul koos välja, restoranis oli reserveering kell 18:15, nime ei mäleta, sest tol hetkel ei olnud see vajalik, kuid tean, et see oli Itaalia oma.
Tellisime singilõigud, mis olid pooltoored ja vastikud, juustupallikesed, mis viisid mu keele alla, sealiha ja saia segu, mis oli ka tapvalt hea. Jennell ja Todd jõid Rose veini ja mina apelsinimahla, sest mangot neil kahjuks polnud, see on mu uus kirg nüüd. Peale seda tellisime pitsad, see on ikka uskumatu, kui häid asju inimesed teha oskavad.
Peale söömist läksime oma tsirkuse shoule. See toimus ühes suures telgis, natuke kesklinnast väljas. Todd läks istus sisse ära, kuid meie Jennelliga läksime wc-sse. Me ei suutnud 5 minutiga ära käia, mille tõttu pidime natuke ootama, enne kui see jutukas turvamees meid sisse lasi. Ta küsis meie käest, et kas oleme õed? MIDA? Jennell hakkas naerma ja pilgutas mulle, ütles, et ta mu ema ja et minul täna sünnipäev. Selle peale küsis see jutukas, sassis hammastega turvamees, et kas ma sain 14.. Peale minu kurja pilku parandas ennast ja pakkus vanuseks 17. No andke abi! Ma sain 20-aastaseks, ja ta pakkus mulle 14? Kurat, enam meik ka ei aita. Kui keegi teab mõnda neiut, kes on paremini säilinud, kui mina, andke aga teada, ma tahaksin temaga täitsa kohtuda..

Reede õhtul lähen vaatan ühe siinse klubi The Vinyl üle, oma uute sõpradega muidugi. Olen elevil. Tahaks väga tantsida! Hea moodus välja elamiseks. Tean, et enamik neidusid nõustub selle väitega..

Aeg lendab! Endale tundub, et olen siin olnud juba terve igavik, tegelikult vaid kuu aega ja 11 päeva. Kõik on olnud peadpööritavalt huvitav. Kuid ma ei hakka eitama, et on olnud hetki, kui tahaks tagasi koju. Tagasi pere ja sõprade juurde, kes oskavad alati toeks olla ning elu rõõmsamaks muuta. Olen siin ju päris üksi!
Reedel käisin oma roosa rattaga linna peal kimamas. Denver on õhtuti lausa muinasjutu linn - kõik need säravad tuled, inimesed, muusika iga nurga peal mängimas - pidu ei lõpe siin mitte kunagi! Päris ausalt. Isegi nädala sees on restoranid ja baarid pungil inimesi täis.
Igatahes kaua ma seal ei olnud, trots tuli peale, miks pean ma seda kõike üksi nägema? Pole mitte kedagi, kellega seda avastamist jagada.. Võtsin suuna mägede poole, sest mulle meeldib neid õhtuti vaadata. 30 minutit sõitmist ja olin jõudnud ghetosse, see on see koht, kus enamus mustanahalisi elab, see kant pole just kõige sõbralikum. Kuid mind ei huvitanud, tundsin ennast ju nii üksi, pidin mägesid lähemalt nägema. Ja see oli seda väärt. Uskuge mind, nad pole kunagi niimoodi sillerdanud kui too õhtu.


Laupäeva hommikul käisin pargis jalutamas. Ja mida ma seal nägin? : üks meesterahvas oli pikali maas. Hakkasin tema poole jooksma, kükitasin maha ja küsisin paanikas, et kas kõik on korras? Ta vaatas mind imelikult ja lausus, et ta vaid puhkab, kaevamine on raske töö. Ja tõesti, ühtäkki märkasin tema kõrval labidat ja väikest puud, kõik sai selgeks. Piinlikkuses lahkusin. Eks kasutan oma supernaise võimeid siis kunagi hiljem.

Kella ühest algasid mul enesekaitse kursused. Nüüd oskan karated, see on väga huvitav. Mulle pöörati seal palju tähelepanu : meie 50 aastane õpetaja ütles, et need Euroopa naised on ikka kõige paremad, ja muidugi kõik näited, mis ta tegi, tegi ta minu peal. Oeh jah!
Peale kursuseid läksin kaubamajja ja ostsin endale kleidi ja talvejaki, peab ju valmistuma, mis siis, et ma ei tea kas lumi tuleb maha või mitte...

Eile käisime perega mägedes, see oli minule esimene kord. Külastasime Evergreen'i, mis oli lausa hingemattev. Sõitsime niisama ringi, tegime pilte ja vaatasime miljoni dollari maju, muidugi oli ka kallimaid. Seal oli käimas üks üritus, meie keeles oli see laat - Chilli pepper. Inimesi oli palju, võib-olla oli see tingitud tasuta õllest, ameeriklased sellest ära ei ütle. Pereisa tuli mingi aja pärast minu juurde, pisike potsik käes, et näed, sulle ka midagi. Kallasin endale selle siis sisse ja oh sa pagan, kus siis läks tantsuks. Pole elu sees, midagi sellist proovinud. Terve pudeli vett sain peale seda ära joodud. Pereisa muidugi naeris kõht kõveras. On ikka kaabakas küll!!

Järgmine kuu on Halloween. Oi, kuidas ma seda ootan. Meil tuleb siin suur kostüümi pidu. Kavatsen surnud printsess olla ja tänavatel lapsi hirmutada. See on arvatavasti ainuke kord, kui saan sellist nalja teha!

Kuidas Eestis ilmad? Juba talvejoped ja sallid välja otsitud...
HAH !! Mul siin soe - päeval üle 30 kraadi. Saan siiamaani enda kõige lühemat seelikut kanda, muudest riietest rääkimata. Puud on kõik alles rohelised, inimesed on rõõmsad. Suvi ei tahagi siin lõppeda! Juttude järgi see ei pruugigi, teinekord on aasta läbi soe. Sellepärast õnnistati seda kanti mägedega, kuhu saab minna, kui lumeigatsus peale tuleb. Uuendasime juba oma suusakuurorti aastakaarti ka perega, sest hakkame seal "üleval" palju aega veetma. Lihtslt suurepärane !!

Mul tuleb varsti sünnipäev, alates 22.septembrist hakkan oma 20-ndates elama. Masendav.
Igatahes selle sündmuse raames läheme perega tsirkusetuurile : Cirque du Soleil - Kooza, nad tulevad otse Las Vegasest. Vaatasime internetist selle etenduse sissejuhatust juba ka, see oli vägev. Kuid ega see ei saagi kehv olla, sest Vegases on ju kõik võimalik ja sama käib ka etenduse kohta..
Rääkides Vegasest, mu pere läheb sinna oktoobri kuus ja Grete jääb kodu valvuriks. Mul poleks seal midagi teha, kuskile sisse ma ju ei saa. Kavatsen midagi põnevat siin ette võtta..
Pereisa Todd natuke rääkis mulle ka sellest kohast. Kõik on võlts seal. Kuid selles see võlu peitubki : sa võid muutuda kelleks iganes, teha mida hing ihaldab, nautida suurimat vabadust, mida elus kogeda võib, unustada hetkeks oma reaalne elu. Inimesed kasutavad meelsasti seda võimalust ära. Rahasummad, mis seal liiguvad on üüratud, kuid ega seal pole midagi imestada, inimesi liigub seal ringi sama palju.
Mõne jaoks on see koht võrreldav paradiisiga. Vot, ei oska kommenteerida, pean ootama kuni 21.eluaastat täis saab ja ise seda paika külastada saan. Kuid kindlasti ei läheks ma sinna abielluma, nagu paljud inimesed, ma ei ole huvitatud sellest, et võlts Elvis mind paari paneb. Kuigi see võiks naljakas olla.
Lõpp hea, kõik hea? Ei! Igaüks võib ette kujutada, kui palju Las Vegas elektrit vajab. Ja kus see saadakse? See saadakse jõest, mis kuivab praegu meeletu kiirusega : Colorado jõgi on nende energiaallikas. Olukord on praegu üpris hull, üritatakse asja leevendada, kuid tulemusteta. Paljud liigid on välja surnud või seda tegemas, rääkimata inimestest, kes jäävad ilma joogiveest. Eks ikka üks asi teise arvelt. Kuid kas see on seda väärt? Peame ju tulevikule ka mõtlema...


Nädalavahetus möödus seekord vaikselt. Reede ja laupäeva õhtul olin üksi kodus ja vaatasin filme. Sõin krõpse viineritega ja maasikaid piimaga, mitte just kõige tervislikum toitumine, aga sel hetkel tundus see kõige õigem tegu.
Pühapäeval käisime perega väljas, nende head sõbrad korraldasid Hawaii teemalise peo. Toidud oli väljanägemiselt veidrad, kuid maitsesid tõeliselt hästi. Sõin esimest korda saia vulkaani, mis nägi välja kui päris - elu on täis üllatusi.
Seal sai jälle palju nalju kuulda eesti keele kohta. See on totter, kui suurt lõbu see võib pakkuda. Mu vend tuli järgmise totruse peale : kaks teist kuud ( cacks taste good). Mis tähendab inglise keeles, midagi väga, noh, just mitte söögilaua jaoks. Nende reaktsioon oli, et misasja.. te päriselt räägite ka Eestis nii.. Olen ikka alati teadnud, et meie keel on midagi erilist.

Esmaspäev oli Ameerikas vaba, oli tööliste päev : ühe päeva saad vabaks, siis ülejäänud aasta töötad väga innukalt. Loodame, et peab ka siis paika.
Käisin tol päeval kinos jälle, Final Destinaton oli filmi nimi, see oli 3D ja päris jube. Kuid mõni naeris saalis elu eest, ma ei tea, ju siis õhku lendamine ja muu selline on nii naljakas.. Peale kino läksin linna peale, leidsin paar huvitavat poodi : disainerirõivad väga soodsa hinnaga. Denver oli inimestest pungil, teadsin, et midagi on kuskil toimumas. "Colorado maitse" oli ürituse nimi. Bändid esinesid, inimesed müüsid oma nänni, palju süüa ja juua, erinevad atraktsioonid ning hunnik massi. Oli juba pime ja kõik oli väga ilus, mäed ka taustaks sätendamas. Too õhtu jõudsin koju hilja, sest eksisin vahepeal ära ka. Kuid edukalt, leidsin paari tunni pärast kodutee üles. Piisavalt kangekaelne, et tahtsin omal käel koju jõuda kuid loll, sest jalad olid järgmine päev suhteliselt valusad.. Nägin vähemalt linna.

Kas keegi teadis, et Eestis on lahutuste arv väga kõrge? Kuulume lausa Euroopa esiviisikusse. Pole just kõige parem näitaja. Vene ajal oli selline nähtus mõeldamatu, see oli häbiasi. Hetkel, mil Eesti riik iseseisvus, tõusis lahutuste arv 8-lt % 46-le % ; kõik hakkasid kohe võimalust kasutama.
Enne siiatulekut oli mul enda elu plaan "paika pandud" : aasta pärast olen tagasi, lähen kooli, lõpetan kooli, otsin võimalikult tulusa töö, 25-aastaselt või varem saan esimese lapse, paar aastat hiljem abiellun ja elan õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Noh ja see oligi see võrratu plaan.
Paljud eestlased tegutsevad muide selle sama "plaani" järgi, vahest ise teadmata. Esialgu hästi toimiv asi, hakkab hiljem vett vedama. Miks? Sest kõiki häid asju elus pole mõtet kohe ära kasutada. Arutasime täna seda teemat ka minu siinse perega, nad ei mõista eestlaste rutakust.
Nemad on kaua koos olnud, kuid nende elu ja abielu on väga värsked, seda on mõnus vaadata. Ja kuidas nad asja toimina panid?
Jennell oli 22 ja Todd 24, kui nad hakkasid kohtamas käima. Peale aastat koosolemist kolisid kokku, nad tahtsid üksteist tundma õppida, nad pidutsesid koos, ka eraldi, kuidas jaksasid, tegid sellest ajast palju pilte, mis on mööda maja laiali, oi need on naljakad, leidsid palju uusi sõpru, reisisid riikidesse, kuhu nad olid alati tahtnud minna, ka sellest tegid palju pilte, tegid koos kõik asjad ära, mida hing ihaldas.
Nad ei teadnud, kas nad on " õiged" üksteise jaoks, neid ei huvitanudki see, nad olid vabad individuaalid ja tegid, mis tahtsid. Siis kolisid Ohiost Coloradosse, siin tegid karjääri, HALLOO, minu ülalpidamine on kallis. Ostsid ilusa maja, mille sisustasid koos. Peale kuut aastat koosolemist otsustasid abielluda, sest see tundus olevat õige tegu. Siis nautisid abielu võlusid ja nüüd, 13 aastat hiljem, on neil kümnekuused kaksikud Gabrielle ja Adrianna. Tundub, et nende huvitaval elul pole lõppu. Ja miks peakski, lahutus pole mingi õige tegu. Parem leia aega ja tahtmist endale sobiv kaaslane leida.
Pealegi, öeldakse, et abielu peaks olema üks eriline päev sinu elus, pole mõtet seda siis mitu korda läbi teha, see kaotab oma võlu. Nemad panid mind mõtlema, loodan, et mina panin ka kellegi seda tegema...


Siin on üks äge asi moes. See on tulnud just abielus naistelt. Kihlasõrmus ja abielusõrmus on koos ühes näpus, tavaliselt nad on natuke sarnased ka. See on päris ilus kusjuures. Poodidest igalt poolt saab koos sõrmuseid osta, kui tähele panna, näeb paljude naisterahvaste näppudes sellist komplekti.
Megasuured sõrmused on siin moes. Igasugused lillekesed ja asjad. Mul on selline must roos alates nädalavahetusest muide olemas, suur, ilus ja sätendab. Miks mitte?

Pereema suutis mind täna üllatada : Rebase Reinud elavad meil siin kanalisatsiooniaukudes. Ma ikka arvasin, et neile meeldib rohkem põldude peal. Paha lugu see, et öösiti rüüstavad prügikaste..

Guess ei ole Ameerikas nii kallis kui Eestis. Alla tuhande ja natuke üle selle, saab kõik asjad kätte. Näiteks : Guessi musta ja kuldsega, minu, rahakott maksab 380.- , käekotid algavad 300-st kroonist. See ei ole kallis, arvestades Eesti hindu. Olen õnneseen. Paar asja ikka soetan endale.

Jälle üks nädalavahetus möödas. Seekord veendusin, et ega naiste peale ei saa alati ikka kindel olla küll. Tean, et olen ise samasugune, aga lihtsam on ju teisi kritiseerida.
Igatahes pidime reede õhtul jälle kinno minema Elisha ja Jayga, et lihtsalt kolmekesi aega veeta, klatsida ja isegi paar kokteili kesklinnas teha, mina muidugi ilma alkoholita, sest teistpidi on seadusega keelatud. Meil oli isegi film valitud - Julia & Julie, mingi naistekas. Kuid siis pinises mu telefon, Elisha saatis smsi, et Jay ei tunne ennast hästi ja ei saa tulla, et noh, tema ka siis ei hakka tulema. Neetud naiste kambavaim!!
Olin trotsi täis, kuid ei lasknud sellel väikesel "tagasilöögil" ennast siiski häirida. Väike duss, natuke nägu ka pähe, riidesse, soeng ja olingi valmis. Võtsin selle roosa lillelise ratta ja kimasin Cherry Creeki, et seal üksi kinno minna. Minu suureks üllatuseks jooksis seal õudukas Halloween 2 algusega 21:50, kuhu pidin pileti ostma, sest olen ju nii kõva muti, et suudan seda üksi vaadata küll. Nii ma arvasin. Seansi alguseni oli poolteist tundi aega, senikaua kõndisin niisama ringi. Vaatasin, kuidas inimesed oma peokostüümides erinevatesse restoranidesse ja pubidesse sisenesid, kõigil oli nii lõbus. Siin on naistega sama lugu, mis Venemaalgi : nad on kas väga ilusad või väga koledad, ei midagi vahepealset.
Mul läks vahepeal kõht tühjaks, otsustasin, et lähen Cherry Cricketisse ja võtan sealt ühed friikartulid, kuid ukse peal küsiti minult dokumenti. Kas isegi friikartulite jaoks peab 21 olema? Jalutasin sealt lihtsalt minema, veel rohkem trotsi täis kui enne.
Jalutasin kino juurde tagasi, minu õnneks hakati inimesi juba saali sisse laskma. Võtsin oma popkorni ja dieet coca-cola käevangu ning läksin saali ja istusin maha. Muide kohti saab oma suva järgi valida, pole sul mingeid numbreid antud. Istusin ettepoole, kõik inimesed jäid selja taha ja minu eest oli tühi. Hakkasin popkorni kohe õgima, kõht oli nii tühi.
Kohe varsti panin selle käest, sest film oli nii jube. Katsin kätega oma silmi, sest see oli ikka megajube. Vajusin sügavale oma tooli sisse, kartsin, et äkki keegi tuleb ja ründab mind seljatagant. Ja selline tunne oli, et olen üksi saalis, vahet pole, et mingid plikad karjusid vahepeal elu eest. See oli ikka JUBE JUBE ! Peale filmi lõppemist läksin KIIRkõnniga oma ratta juurde, et sellega kiiresti koju minna, mõtlesin terve tee, et fak fak fak, milline idioot läheb üksi sellist filmi vaatama. Ma pole veel kordagi Cherry Creek'ist nii kiiresti koju sõitnud, kui tol õhtul...


Laupäeva hommikul käisin pangas, et oma konto paberitele alla kirjutada. Pangakaarti ei saanud, sain tsekid, mida pean hakkama kasutama. Imelik, olen seda asja ainult televiisorist vaadanud, nüüd saan ka tähtsat nina mängida.
Peale seda läksin Denveri Kunsti- ja Loodus muuseumi, et seal iMaxi külastada. See on siin populaarne. Mina arvasin, et see on 4D moodi asi, aga ei, hoopis muu. Sisenesin nagu kinosaali, kus oli tohutu suur ekraan, toolid olid ka väga kõrgel. Vaatasin Grand Canjonit, mis on nagu suured künkad ja millede vahel voolab Colorado jõgi. See oli loodusfilm ja tõsieluline - "tänu" inimeste tegevusele see jõgi kuivab. Imeline oli see, et terve filmi aeg oli mul selline tunne, et olen ise seal. Vahepeal lendasime nende nn. küngaste vahel, hoidsin silmi kinni ja pigistasin tooli. See oli väga reaalne ja äge.

Sama päeva õhtul läksime perega ühele mehele külla, kelle nimi on Steve. Ta on meil praegu nimelt naise otsingutel, sest kes ikka tahaks olla 38 ja vallaline, eriti kui kõik sõbrad on abielus?! Tal oli ilus ja suur maja. Keegi on huvitatud?
Seal sai palju nalja. Inimesi oli kokku umbes 12. Kõik uurisid Eesti kohta. Nad "õppisid" selgeks ka erinevad eesti sõnad. Klaase kokku lüües tahtsid nad teada mida meil öeldakse. Pereisa Todd hõiskas Terviseks! Tema sõber Mick küsis kõrvalt : Dirty sex? Kõik naersid nii kuidas jaksasid. Siis tuli numbrite kord : üks, kaks, kolm. Todd luges : uks, cacks (mehe suguelund), koolm. Jälle me naersime kuidas jaksasime. Jutustasin neile kuidas New Yorkis kustukummi asemel kondoomi küsisin. Kõik naersid muidugi. Mick küsis, et kas Eesti on paradiis : Dirty sex, cacks ja kondoomid.. Ma ei suutnud naermist jätta.
Käisin täna Facebookis ja Steve oli mulle kirjutanud, kui tore oli minuga tutvuda, ja et võib-olla külastab ta Eestit, ta läks täna Londonisse. Vaat, kui tore!

Eile tegin väikese tiiru kesklinna. Sealne rahvamass oli ulmeline, ma ei mahtunud oma rattaga kuskile sõitmagi. Ega ma seal väga kaua ei viitsinud olla, LIIGA kitsas. Selle eest vähemalt 6 inimest alustasid minuga vestlemist, et OI, sul on nii äge ratas, kus sa selle said, jne. See oli üllatus! Ma arvasin, et see ei kõlba mitte kuskile. Nüüd sõidan sellega uhkusega! Ausõna.
Peale seda väike tiir Cherry Creeki, et endale uus rinnahoidja soetada. Ja oi, sain endale sellised, et ei taha neid enam äragi võtta - nii mugavad ja mõnusad. Hinnast ei räägi, las vanaema olla rahulik. Nii, kus kohast ma need ostsin? Victoria's Secret oli poe nimi, see on kuulus siin, ma ei pane pahaks miks. Oleks see Eestisgi! See on oma hinda sajaga väärt!!!

Käisin eelmine nädalavahetus väljas. Kahe Austraalia tüdrukuga, kellest üks on Elisha ja teine Jay. Nad on ka lapsehoidjad, neile ei meeldi see töö muide, millegipärast. Esialgu läksime ühte restorani, mis oli suhteliselt kallis. Oleks ma seda kohe teadnud, oleks sealt jooksu pannud. Mina loll ei võinud seda ka sellest järeldada, et ainult uhked autod seal ees seisid. No blondiinid on naiivsed, mis seal ikka teha.. Igatahes tellisin endale siis OJ - apelsinimahla -, pasta kanaga ja mingisuguse väga vastiku maitsega kreemja magustoidu. Vanaema, ma tean, et loed mu blogi, aga ära palun kummuli kuku. Minu arve oli 478.- pluss tipp, mida peab siin igal pool jätma. Ja uskuge mind, see toit polnud seda summat väärt! Kelner tegi meile muide silma. Ta oli selline turskem mehike, mitte just kõige veetlevam, aga tema suured musklid vihjasid, et ta üritab kunagi sinna jõuda. Edu talle!!! Tal läheb seda tarvis, kõvasti...

Peale restoranis lõpetamist läksime sellisesse kohta nagu Cherry Creek, et seal kinno minna. Elisha ja tema peika, kellele ta pidi koju järgi minema, vaatasid Pohmakat. Milline "õige" mees laseb ennast sõidutada? Mina ja Jay aga Post Grad'i, oi kui hea film see oli. Soovitan neidudel seda vaadata! Peale meie oli saalis veel 5 inimest - ema ja tütar, kaks arvatavasti sõbrannat ja üks kiilakas mees, kes vahetas filmi jooksul kolm korda oma istekohta. Ma isegi ei taha teada miks.
Käisin vahepeal vett ostmas või õigemini saamas : mulle ulatati suur topsik vee ja jääga, jäin siis ootava näoga vaatama, et palju ma võlgnen. Selle peale hakkas mustanahaline meesterahvas naerma, et see on ju KõIGEST vesi, see on tasuta. Peale pikka pausi ja jõllitamist laususin, et uups, ma ei teadnud, olen välismaalane ning kinkisin talle oma kõige võltsima naeratuse. Lahkusin rutates. Peale filmi lõppedes pidime sealt leti juurest uuesti mööda minema. Minu üllatuseks ta hüüdis, et kus riigist pärit olen. Eks ma siis vastasin, et Eestist, kuid ma ei usu, et ta mind kuulis, sest ta ainult naeris seal leti taga. Mul polnud piinlik, vaid ebamugav. Tegin ennast jälle lolliks.

Peale kino olin väsinud. Jay viis mu koju. Meie tee ei möödunud klatsita. See nn.peika, kellega
Elisha on koos olnud kaks nädalat ja keda tunneb kaks kuud, ei meeldi meile. Miks? Me ei tea ise ka, ta lihtsalt ei ole sümpaatne. Vot mõne inimesega on nii, et kui näed esmaselt, mõistad kohe, et midagi on tema juures valesti. Ja nii on ka selle peikaga.
Me vist oleme Jayga üldse veidike vanamoodsad. Peale kahte kuud tutvust ei tunne sa veel inimest, sa ei tea elu ilmaski kas tal on kombeks käia erinevast paarist sokkidega või kas tal on mingi eriline kaisumõmmi, kelle seltsis peletab eemale üksildust. Sa ei tunne inimest. Veel vähem peaksid sa temaga voodisse ronima. Miks mitte oodata, teha endast ihaldusobjekt, miks mitte kütta vastaspool kuni viimase hetkeni üles, et olukord oleks veelgi nauditavam? Mitte, et ma ei usuks seksi enne abielu, persse, kes see nii kaua ikka jõuab oodata, aga naine peab olema kaval, jätma endast kustumatu mälestuse mehe mällu..
Ja me ei saa aru Elishast, kes annab kergelt kätte. Me lihtsalt ei saa temast aru ja kõik!

Ma küpsetasin pühapäeval koogi, sest pereisal oli sünnipäev. See aga ei kerkinud nii nagu oleks pidanud, ja see jälle seepärast, et oleme nii kõrgel. Hullu polnud midagi, kook oli maitsev ikkagi. Koogi juurde käisid ka valged liiliad koos kaardiga : ära nukrutse vanemaks saamise puhul ja pea meeles, et õlu aitab. Ta naeris südamest. Ahjaa, koogi peale panin kaunistuseks küünla, mis meenutas hauaplaati ja kus oli kirjas, et Liiga vana, et üldse vanust lugeda. Seda ei unusta ta nii pea, lihtsalt nii naljakas oli.
Too päev külastasime ka muuseumi, kus nägin dinodauruseid, kosmost, inimese keha seest vaadatuna, palju erinevaid loomi ja muud kraami. See koht on nii suur, et korra pean sinna kindlasti tagasi minema. Tahaks ikka kõike näha.
Seal hoones oli ka iMax, nagu 4D, mis on kino, aga mitmeid mitmeid kordi reaalsem. Vaadata saab Suurt Kanjonit ja kalade elu vee all, ning sul on päriselt selline tunne, et viibidki seal. Laupäeval lähen seda vaatama. HAHAA! (parastavalt)

Eile käisid need Mehhiko inimesed siin koristamas. Head tööd tegid ja veel odavalt.. 1000.- kogu suur maja, kogu kupatus, iga viimne kui nurk. Inglise keelest polnud nad kuulnud aga udu halligi. Ise elavad Ameerikas. Nagu venelased juba. Ausõna mul pole nende vastu midagi, nagu paljudel eestlastel, aga no olge nüüd, õppige eesti keel ära! Ja meehhiklased, võtke ka ennast käsile.

Käisin lastega täna jalutamas. Kõik oli rahulik, kuni minu kõrval jäi seisma auto. Jälle need koledad mehhiko meesterahvad. Nad vilistasid mulle ja karjusid, et sinaa kjena olema ja köik on bueno! Mul hakkas piinlik. Kuradi pervod!!!
Ameerika mehed pole sellised. Teate, nemad on klass omaette. Minu pereisa ja -ema on abielus olnud 7 aastat. Pikk aeg. Kui Eesti mees ütleb oma "armastatud" naisele, et kuule moor, pese juba ükskord need nõud ära, siis Ameerika mees ütleb oma armastatud naisele, et kuule kullake, ole hea ja pane need nõud nõudepesumasinasse ära. Ameerika mees suudleb põgusalt iga kord oma naist, kui koju jõuab või sealt lahkub. See pole nende jaoks kohustus, vaid see on lihtsalt asi, mis peab nii olema. Ja see on nende jaoks loogiline. Korra kuus käiakse koos väljas söömas. Naised vinguvad vähem, sest pokaal punast veini aitab iga õhtu lõõgastuda. Paradiis, kas pole? Miks peaksidki teatud asjad ära kaduma, kui oled juba kord abielus? Naised, saatke oma mehed siiapoole!

Mul pole kunagi kodus kallist ja modernset tehnikat olnud. Esiteks maksab see palju ja teiseks, saab ju ka lihtsamalt hakkama. Inimesed siin on aga väga mugavad, neil on kõik, mida süda ihaldab, olemas. Samas saan ka neist aru, sest kui see on odav, siis miks mitte endale koju üht-teist soetada. Minu elu on siin selle võrra kergem, et nõud laon masinasse ja tema peseb ke puhtaks. Lihtne ja loogiline. Praadisin täna endale praekartuleid ja muna, aega võttis see nii, umbes 3 minutit. Ma olin hämmingus, nii kiiresti.

Ege ütles mulle, et golf on väga huvitav. Millalgi pidime pereisaga ka mängima minema, usun, et see võib olla huvitav.

Eile uurisime lubade tegemist. Ma vist ikka tõesti tahaks need siin ära teha, sõidukogemus tuleb alati kasuks. Uurisime siis hinda ka, no ma ei tea mida need eestlased mõtlevad, 220 krooni on need siin. Seda ei anna meie omaga võrreldagi ju...

Käisin eile shoppamas esimest korda. Olin meeleheitel, kuna ei teadnud, mida valida. Riideid on palju, need on ilusad, hind on küll sama enam-vähem, mis Eestis, kuid siiski, raske oli vastu panna. Kulutasin peaaegu 1000 krooni : kolm pluusi, kampsun, kott ja kõrvarõngad. Jah, mul olid hiljem süümekad, kuid pereisa arvas, et pole vaja, mõnikord võib ju endale ka midagi lubada. Olen temaga nõus, sest asjad olid ju nii ilusad. Pole väga ammu endale midagi oma raha eest ostnud.

Toit ei ole siin kõige odavam. Paar päeva tagasi käisin toidupoes. Ja mis ma siis ostsin? : kolm banaani, paki viinereid, hambapasta ja kaks tillukest saia kuklit, arve oli 120 krooni. Vot seda oli natukene palju, sest midagi suurt ma ju ei ostnud. Isegi hambapasta tuubi võtsin väiksema. Enam ma toidupoodi ei lähe!!

Mis mulle väga siin meeldib on see, et neil ei vedele üldkasutatavate tänavate peal prügi. See on nii sellepärast, et neil on eraldi tänavad, kus on neil ainult prügikonteinerid. Uskuge mind, see on palju mugavam.

Käisin Denveri lõbustuspargis - Elitchis. Ma olen elu aeg jänes olnud, pole julgenud suuremate atraktsioonide peale minna. Täna oli erand. Käisin Ameerika mägedel, mis erines aga tavapärastest - me rippusime kõik, pidin jalanõud ära võtma, teised ka muidugi, olime väga kõrgel, kõik kiljusid, isegi meessoost inimeste kilkeid oli kuulda, mis oli muide suhteliselt naljakas, see kõik käis nii kähku, 10 sekundiga oli läbi, aga oli väärt tund aega järjekorras seismist. See oli nii äge. Park on tohutult suur, seal peab mitu päeva käima, kui tahad kõiki asju proovida. Imelik oli seal see, et lapsed tohivad ka igal pool olla, nemad olid mulle eeskujuks - kuinemad suudavad, suudan mina ka! Ja see loogika toimis.

Seal toimus ka meie iganädalane koosolek LCCga (Local Childcare Coordinator), nagu tugiisik vms. Kohtusin esimest korda teiste lapsehoidjatega. Terve grupp on imelik, välja arvatud kaks Austraalia tüdrukut, need räägivad vähemalt mõistlikku juttu.
Päris tõsiselt, kellelegi ei meeldi nende lapsed ega pered, kelle juures elavad. Enamuse unistus on elada USAs, mille nad saavutavad ameeriklasega abielludes, tule taevas appi!
Vene tüdrukud on väga ennasttäis. Neid on õnneks ainult kaks. Nad solvusid, kui ütlesin, et ei oska vene keelt. Nende arvates ma peaks oskama, sest IGAL pool Eestis ju õpetatakse seda ja pealegi, see pidavat meie riigikeel olema. Peale seda, kui vastasin, et nende keel on raske ja kole, ei rääkinud nad minuga mitte ühtegi sõna. Paras neile!!!


Ameerikas olles pean ka midagi õppima, lähen arvatavasti näitlemisse. Inglise keelt pole mõtet õppida, sest seda teevad sakslased, venelased, mehhiklased jms. kes räägivad mingit pudikeelt, millest on muide raske aru saada. Pealegi, mu pere arvab ka, et pole mõtet. Teeks ikka midagi lõbusat ja võib-olla ka kasulikku.

Pereisa käis eile oma sõpradega väljas ja meie pereemaga vaatasime filmi 17 again. See oli naljakas. Igatahes suutsin midagi lolli teha jälle. On selline väljend nagu : Kiss someones ass. Mina ütlesin : Lick someones ass, mis oli nii vale, et ta hakkas südamest naerma, hiljem mainis seda ka oma mehele, kes ei suutnud ka naeru tagasi hoida. Minule see polnud naljakas, aga peab arvestama asjaolu, et nemad on ameeriklased ja kui on vale, siis on ikka vale.


Nüüd mul on täiesti oma ratas, täna sain. Hakkan sellega iga õhtu ringi kimama. Kaks pitsaviilu, mille hommikul ära sõin, ei kao ilma treenimiseta kuskile.

Eile käisin esimest korda shoppamas ka. Igal pool on lihtsalt nii ilusad riided. Ja kes ütles, et riided on Ameerikas odavad? Mille pärast ma pidin jätma enamus oma garderoobist koju? Hinnad sõltuvad osariigist. Ja kuna mina ei ela eriti odavas, siis võin ainult unistada niisama saadud riietest. Tehnika on sellegipoolest odav, mobiiltelefonid, sülearvutid, kaamerad jms. Hea seegi!

Järgmine nädal lähen enesekaitse koolitusele. Kuigi pere ütleb, et elama turvalises rajoonis, tahaks ennast selles vallas arendada siiski. See on kindlasti huvitav.

Park, mida tihti külastan.

Meil on siin ka mäed.

Minu "kodulinn".

New York.
Imeline, kas pole?

New York, Top Of The Rock.

Minu jaoks on sport koguaeg oluline olnud, ennast peab vormis hoidma, lihtsalt peab. Iseasi, kui tihti minagi seda suudan, või õigemini suutsin. Siin on sellessuhtes võimalused suuremad, et Denver on nagu spordipealinn, kõik lihtsalt teevad seda - kes päriselt , kes üritab, kes unistab..
Siin võib alati näha kedagi jooksmas, jalgrattaga sõitmas, rulluisutamas, kepikõndi tegemas jne. Neile on see tähtis, see inspireerib mindki. Keda ei häiriks, kui 50 või 60 aastane vanapapi neist vuhisedes mööda kimab, kes teist nägu ka ei tee, sina aga jääd higisena maha? No mina ikka ei saa nii. Ja ega ma poleks arvanud, et see kunagi minuga juhtubki. Aga juhtus, ja nüüd üritan ennast iga õhtu jooksma sundida, et mitte sellist asja enam korrata.
Muide, isegi invaliidid teevad siin sporti, nimelt jalgratta. Nad on pikali ratta peal ja kätega väntavad. Mina loll alguses arvasin ,et see on mingisugune uus spordiala. Aga tuleb välja, et tegelikult pole.


Park, kus käin on megailus ja megasuur . Seal on umbes sama palju inimesi, kui laulupeol ja kõik ajavad oma asja. Päris vahva vaheldus, kui aus olla. Ainuke imelik asi selle juures on see, et ikka need samad vanad mehed kipuvad silma tegema. Uskumatu!
Eile, seisin valgusfoori taga, lihtsalt üks tsikkel jäi pidama, vennike vilistas mulle. Ja kes roolis oli? Muidugi meesterahvas, kes võiks olla mu vanaisa. Naljakas oli se, et tema pärast jäi liiklus seisma, või oleks õigem öelda minu pärast?!


Käisin eile ka kesklinnas, et endale sotsiaal kindlustuse number saada. Sellist asja Eestis pole, kuid siin on see vajalik. Tahan endale pangakontod avada - üks kogumiseks ja teine niisama raiskamiseks. Olen ju ikkagi naisterahvas. Läksime ühte suurde kindlustuse hoonesse, kus meid võeti väga soojalt vastu. Turvamehed olid meil suured "abimehed". Noorem ja imeliku aktsendiga küsis minult sellise küsimuse, mida on juba vähemalt 8 korda tehtud, kui mitte rohkem, " Kas sa oled Rootsist?" EI, keegi ei taha aru saada, et minu kodumaa on Eesti. Vastasin siis, et ei olen Eestist. Ja kujutage ette, ta teadis, kus see on. Hakkas oma paarimehele seletama, et meil on oma keel ja kultuur jne. See oli tore. Veelgi toredam oli see, et meid võeti kohe vastu, teised 20 inimest pidid oma korda edasi ootama. Säh sulle, Eesti on ka välismaal tähtis.
Peale hoonest väljumist tuli meile vastu üks meesterahvas oma lapsega. Jäin seda pisikest tirtsu vaatama, sest ta oli nii kurb. Selle peale käratas see meesterahavas, et mis sa ikka vahid, võta endale, ma ei taha ka teda. See oli lihtsalt nii ebareaalne olukord. Mida see laps võis tunda? Ta oli piisavalt suur, et öeldust aru saada. Ma vihkan selliseid inimesi südamest. Ja milline ema valiks oma lapse isaks sellise tolguse. Vahest tuleb ka naiste mõistuses kahelda.
Natuke maad edasi sellest hoonest tuli mulle pisike poiss vastu. Umbes 10 aastane. Tal olid vildikaga vuntsid joonistatud. Ja muide, ta oli oma perega koos, tundud kamp hulle. 10 aastasel ei pea veel vuntse olema, lapsepõlve nautimine peaks ka tähtis olema.

Päev lõppes hästi. Nägin ühte veidrat paarikest. Naine ja mees, loomulikult. Naisel oli moonidega pikk kleit seljas, peal oli selline musta ja kuldsega pisike jaki moodi asi, ühes käes koerarihm, mille otsas jooksis inetu puudel, ja teises käes veinipokaal. Mees kandis halli läikivat pintsakut, ta oli nägus ja ka temal oli ühes käes inetu puudel ja teises veinipokaal. Nad olid nii kummalised, ma pidin seisma jääma, et neid vaadata. Vaatasin nii kaua, kuni nad olid minu silmapiirilt kadunud. Jaa, nad olid nii kummalised.
Selline on elu.

Eestis oleks orava toitmine üks äge asi, tavaliselt nad ju kardavad ja inimesi enda lähedusse ei lase. Ameerikas on oravaid palju, väga palju, nad jooksevad vabalt tänavatel ringi ja kerjavad süüa. Käisin täna jooksmas, tegin sama ringi, mis eile, 10 km. aga seekord ilma selle totaka rattata. Minu jooksmise katkestas, peale väsimuse, üks naljakas vaatepilt : noorpaar istus puu all, pidas pikniku raudselt, ja toitis kahte pisikest, armsat oravat. Minu jaoks ennenägemata. Homme, kui jooksma lähen, võtan paar pähklit kaasa.

Peale oravate toimub siin muudki. Identiteedivargused nimelt. See pidi siin üpris populaarne olema. Seepärast omab mu pere ühte väikest aparaati, mis hakib tähtsad, adresseeritud paberid tükkideks. Kui ma selle peale imestunud näo tegin, küsisid nad, et kas meil siis ei tehtagi nii. Tean õnneks, et mind on ainult üks, mida minu tagant ikka varastada oleks?!
Vargusi on siin palju. Need noored emad, kes ise lapsi ei saa, lihtsalt röövivad endale mõne. Ennekuulmatu, aga mis teha, elu on selline.

Muide, toit on siin kallis, kõik muu pudi-padi aga odavam. Tehnika hindu Eesti omadega võrrelda ei saa. HAHAA! Kindlasti soetan endale midagi uut ja ägedat.
Rääkides sellest, praegu istun arvuti taga ja mul on hammaste peal plaastrid. Pudi-padi on odav! Vajan seda filmistaari naeratust, tahaks ikka seal Hollywoodi sildi juures ära käia, äkki jään kellelegi silma. Ja kui ei jäägi, vähemalt sulandun massi..

Päeval õpetasin pereemale Eesti tavasid. Näiteks kui kahvel või nuga maha kukuvad, siis on kedagi külla oodata. Ta mõtles natuke ja küsis, et kui terve sahtel nugade ja kahvlitega maha "pillata" kas siis tuleb suur suur Pidu?
Ja kui sa ütled midagi ja sa ei taha, et nii läheb, siis tuleb üle vasaku õla kolm korda sülitada. Ta küsis, et mis siis kui kõnnid tänaval, et seal ei tohi ju sülitada. Pidin selgitama, et ega me ka ju ei tee seda päriselt, pigem näitlikult. Ta naeris. Ise nad koputavad selle asemel kolm korda laua peale. Nii et kumb on imelikum siis?

Käisin lastega jalutamas täna. Pole siin uusi tutvusi leidnud veel, selline päris üksik olen. Igatahes jalutamise ajal keegi vilistas, nagu ka Eestis kombeks on. Mõtlesin, et OHOH, pöörasin siis, et vaadata oma austajat. Ja seal nad olid, kahekesi, päevitunud higiste kehadega töömehed, minust 10 meetri kaugusel. Peaaegu nagu kodumaal aga ainult, et need sellid olid 50 aastased ja hammastest polnud ka nagu jälgegi. Jah, olen ikka ilma sõpradeta.

Muide ameeriklaste arvates on kõik blondide juustega ja siniste silmadega tüdrukud pärit Rootsist. MM, eiii, Eestis on neid ka ikka päris palju. Eesti naised on üldse muu maailmaga võrreldes mitmeid mitmeid kordi ilusamad. Kahju ainult, et meie mehed seda fakti ei mõista..

Eluteed on alati keerulised olnud. Mõnel veab ja saab rikkaks, teised peavad aga terve elu töötama. Ameerikas on kergem raha teenida, kui Eestis, sest inimesed on siin janus ekstreemsuse järgi, eestlased on aga, olgem ausad, tuimad : Ah, mis seal ikka.. Juhtusin täna E kanalilt ühte noort naisterahvast vaatama, kes tegi läbi kunstliku viljastamise. Ta lasi enda sisse "igaks juhuks" panna 6 munarakku, millest kaks pooldusid, mille tõttu kokku sai ta 8 last.
Kujutage ette 8 BEEBIT : kõik kisavad, tahavad süüa ja kakavad, mees jättis ka maha noh, argpüks, aga samas ei pane pahaks ka. Ja nüüd, see noor naisterahvas teeb saadet koos oma beebidega, kurdab kui raske elu tal on ja et mehed on sead. Ta teenib hullu raha selle eest. Ameeriklased ütlevad, et vihkavad teda, kuid ise vaatavad ta saadet. ULME.

Minu otsus siia tulla on ka seotud sellega, et tahaks midagi uut, ägedat, teistsugust kogeda, veits raha ka ja ongi olemas. Kahju ainult, et Colorados eriti palju kuulsusi ei ela. Neil on kõigil suvemajad siin, aga kurat, suvi hakkab läbi ju saama. Tom Cruise elab kuskil siin läheduses, aga ei, ta pole mulle kuangi eriti palju meeldinud..
Denver, linn, kus elan, on päris suur. Siin elab sama palju inimesi, kui Eestis kokku. Naljakas, või mis? Mulle meeldib siin, inimesed on väga viisakad, ilusate autodega enamus, majad on ka VAU. Nende keskklass on meie kõrg, ja siin alla keskmise pole, nii et see koht võtab sõnatuks küll.
Minu "uus" pere siin on väga tore : neil on imearmsad kümnekuused kaksikud, kellest ühte kutsume paksuks ja teist pähkliks, kaks kassi Cleopatra ja Zuz, kellest esimene on väga tujukas ja teine kardab kõike ja kõiki, ilus hubane kodu, Toyota maastur ja ilma katuseta audi, mis on hull tibimagnet, huumorimeel on neil ka õiges kohas. Olen rahul, kes ei oleks?

Käisime täna lastega loomaaias, kus nägime, OH üllatust, loomi. Peab mainima, et neid oli seal ikka päris palju. Kui ma kunagi seda lubada saan, soetan endale koju kaelkirjaku. No, nad on lihtsalt nii armsad, suured, aga armsad. Pereemale mainisin ,et jõuludeks küsin jõuluvanalt endale Aafrikast pisikese tiigripoja, keda saaks koguaeg kaisutada ja musitada. Eks näis, mis saab, loodan parimat.


Sportima peab ka, eriti kui olla nii hea toidu peal kui mina. Alguses mu kõht polnud vaimustuses siin pakutavast toidust, kuid asi hakkab tasapisi muutuma meelepärasemaks. Otsustasin siis 5 tundi tagasi, et lähen "lihaseid" kulutama jalgrattaga, iseenesest oli tore, tegin 10 km. ringi - parki, seal paar ringi ja tagasi. Ei pannud nagu tähelegi, et inimesed jõllitavad. Mäest alla sõites lasin tuulel veel oma põski paitada ja olin uhke,et olen ju ikkagi USAs. Kui tagasi jõudsin, sain aru, et midagi peab valesti olema : pereisa naerab kõht kõveras, et kus sa niiiii kaua olid, nemad arvasid, et saan aru, et see ratas polnud minu eale vastav. Nad andsid mulle meelega suuure, igavese kobaka roosade lilledega ratta, millel oli korv ka ees ja millega tavaliselt sõidavad nii umbes 60-aastased. "Tänan" neid südamest!

Nii hea on praegu puhata, kell on 10:40 õhtul, pikk päev on seljataga, Tanel Padar laulab taustaks oma mõnusat viisikest, kahju ainult, et arvutist, ega serenaadist ära ei ütleks küll, unistada ju võib.

Kas keegi teab, miks ameeriklastel on nii valged hambad? Mina tean. Nendele kaabakatele pannakse fluoriidi vee sisse, sama mis hambapastadeski on. Kavatsen nüüd ainult kraanivett juua, et aasta lõpuks oleks mul ka siis filmistaari naeratus.

Minu toas on megamõnus voodi - suur, lai, pehme, normaalselt pehme, palju patju. Ma ei saa ainult sellest aru, et miks peavad siin voodid nii kõrged olema? Mitte, et ma sinna peale ei ulatu minna, aga lihtsalt, nagu filmides, kõrged.


Eesti keel on siin nagu hiina keel. Keegi ei saa midagi aru, mida sa neile ütled, isegi järgi ei osata oelda. Näiteks TERE on siin TERA. Minu nimi on ka Greta, ma pole eriti vaimustuses, aga mis parata.
Proovisin täna pereisale veits sõnu õpetada. Mina sain muidugi kõhutäie naerda. Kõige parem osa oli see, kui ta küsis, et kuidas on 'cheers' eesti keeles, vastasin, et TERVISEKS. Ta veits ehmus ja küsis, et Have sex?
Jep, meie keel on kui hiina keel...

Me plaanime perega reisi Vegasesse, oktoobris. Ma küll mängida ei saa veel, aga kasiinos sees võin olla, asi seegi.
Mõistan, kasiinodes peavad piirangud olema, aga veits kahtlane on siin see, et alkoholi tohib juua alates 21.eluaastast. Mõnel on selle aja peale juba lapsed. Jep, lapsi võib küll teha, aga alkoholi juua ei tohi. Seenele!


Tore oleks kunagi nii rikas olla, et professionaalseid koristajaid endale lubada. Eestis peab selle jaoks raha omama, siin aga mitte. Mehhiko inimesed on suht odavad, käivad iga kahe nädala tagant, teevad oma asja hästi.


Mingi aeg pean kindlasti juuksurisse minema, mis naisterahvas ma olen, kui seda ei tee ?! Aga peale seda, kui kuulsin palju siin juuksur maksab, tahaks ennast lihtsalt kiilaks ajada. Eesti rahas 1000 krooni. Tahaks teada, et kas nad pesevad siin juukseid kullaga või?


Ma ei ole konditsioneeriga harjunud, vähemalt mitte sellisega nagu neil siin kombeks omada on - see teeb sellist imelikku puhumis häält koguaeg, väga häiriv.
Igatahes ärkasin öösel üles ja ehmusin, et mida, kell on 3 läbi ja keegi on dussi all. Istusin enda voodi serval ja mõtlesin, et küll need ameeriklased on ikka imelikud. Umbes 5 minutit hiljem avastasin, et UPS, see on kõigest konditsioneer. Läksin magama tagasi.

Arvasin, et olen väga tugev. Arvasin, et EI, pisarad on vaid nõrkade jaoks. Arvasin palju.
Lennujaamas, peale hüvastijätmist, hakkasid pisarad iseenesest voolama. Ma tõesti ei uskunud, et see nii raske saab olema. Kõik jälgisid ümberringi hoolega, inimestele ju meeldib draama.


Sõit New Yorki oli pikk ja väsitav, aga see tasus ennast ära.

Seal oli koolitus, mis kestis 5 pikka päeva, noori tuli kohale üle maailma. Muide inimesed Saksamaalt ja Hiinast ei oska absoluutselt inglise keelt. Sakslastel on peale igat teist sõna JAA.


Elamistingimused olid kehvapoolsed, aga mida ma kurdan, Aafrikas on asi palju hullem.
WC potid on neil naljakad - palju madalamad ja veetase on ka piisavalt palju kõrgem kui meil. Esimene kord käisin kõik kabiinid läbi : katki, katki, katki, kuid siis sain aru, et vesi peabki nii kõrge olema. Ma ei olnud ainuke, kes nii tegi .
Tekke meile ei antud, nii palav oli, et pidime linadega magama. Jagasin tuba kahe tüdrukuga, kellest üks no raudselt norskas.

Pidime grupi peale plakati tegema, hakkasin kaksikuid joonistama aga kustukummi polnud. Läksin siis õpetaja juurde ja küsisin, et Can I have a rubber? Ta vaatas mind pikalt ja imelikult, ütles siis, et Dear, it's a eraser. Oeh jah, ma küsisin ta käest kondoomi. Oleks tahtnud maa alla vajuda.

Meile korraldati seal rahvusvaheline laulukonkurss, kus kõik riigid pidid osa võtma. Erinevaid rahvuseid oli palju, sakslased olid ülekaalus, neist tehti 4 gruppi,igas grupis mingi 20-25 inimest, veits ebaaus, arvestades seda, et meie Gerdaga olime Eestlastest kahekesi.
Me laulsime "Põdral maja metsa sees" ja tegime liigutusi ka kaasa, terve saal lihtsalt naeris. Meile tehti suur suur aplaus. Aga teadagi, mulle tähelepanu ju meeldib.


Kohviku süsteem oli arusaamatu, keegi ei teadnud, et kus tuleb seista. Kokk hakkas lõpuks karjuma, et tapab ära kellegi, kui me aru ei saa. Väga ebaviisakas meesterahvas oli. Koolituse lõpus kirjutasin kaebuse ka tema kohta, meile jagati vastavad lehed, kus saime elamist jms. kommenteerida. Ega ma ennast tagasi ei hoidnud.

Ameerikas on kõik asjad suured, BIG BIG. Pardid on sama suured kui luiged, ebareaalne või mis?
Moskiitod lendavad ja hammustavad onju, ja neil on tagumike peal mingi roheline valgustus, see vilgub, nagu mingi maandumisrada vms. ju siis sinna on parem...
Autod on ilusad, bensiin ei maksa eriti midagi, võrreldes Eestiga.

Tutvusin seal ühe mustanahalise neiuga lõuna Aafrikast, kelle nimi on Cherish, uskumatult tore inimene. Lubasin talle, et kunagi külastan teda, see oleks tore.


New York oli vapustav! Veetsin terve päeva seal. Ja ma arvasin ,et Tallinn on suur.. NY on nagu, nagu, nagu hiiglaslik, kõik on nii SUUR.
Vabadusesammas on ainult palju väiksem, kui tegelikult filmides näidatakse, kõik olid selles suhtes hämmingus.
See on väga müstiline linn, kus võiks mingi aeg kindlasti elada. Käisime Gerda ja Thandiga Top of the Rockil, see on üks pilvelõhkujatest, vaade oli miljoni vääriline. Ma juba valisin maja välja, kus endale korteri muretsen.

Ma lasin tänaval 20 dollari eest endast pildi joonistada, see tuli välja väga ilus, ma ei kahetse raha kulutamist. Küll kahetsen seda, et ostsin Au Bon Pairist endale võileiva, mis oli nii piprane, et karju või appi. Ma sõin ainult krõbedad ääred ära, teised ei saanud midagi aru.
Ja muide, kõik tänavad on sellised, et OI seda olen telekast näinud, OI seda ka. Jne.
See linn lihtsalt tõmbab enda poole, kas sa tahad seda või mitte.
Ja SUUR pole alati paha. Nii kaua, kuni veel saad, tuleks reisida ja ringi vaadata, kogemusi koguda, pole mõtet elu raisata.

See ärasõit on omamoodi õnnistus, saan puhtalt lehelt alustada, pean oma prioriteedid uude järjestusse panema.