Vahest on nii, et plaanid midagi tükk aega, kuid kui see õige hetk käes on, läheb kõik hoopis teistmoodi.
Nii juhtus reedel. Võtsin oma roosa sõbra käevangu ja hakkasin Cherry Creek'i poole kimama, muidugi et jälle kinno minna. Ega ma alla ei anna, pean endale ühe ägeda seltskonna siin leidma. Minu õnnetuseks jõudsin sinna kohale liiga hilja : piletid Whiteout'ile olid välja müüdud.. Ja see pidi juhtuma just nüüd? Just see õhtu, kui mul oli tuju sõpru leida?
Istusin kassa kõrval olevale pingile, mäletan, et mõtlesin, et elu on ikka ebaõnnestumisi täis. Kuid kes selles süüdi on? Kinopileti müüjad? Tuul, mis mulle vastu puhus? Maja oli kinost liiga kaugel? Jumal? See variant, et tulin liiga hilja kodust välja, tuli mul mõttesse kõige viimasena.. Elu on meiega vahest ebaõiglane, sest oleme selle ära teeninud. Alati ei serveerita meile kõike hõbekandikul nina alla, olgugi et see oli vaid kinopilet.
Natuke aega istumist ja mõtlemist, ning jõudsin järeldusele, et pole mõtet nuriseda, Denver on ju pimedas nii nii ilus. Ratta selga ja koju tagasi, kuid see-eest vaadet nautides. Tiirutasin lähedal olevatel tänavatel ringi, jah vanaema, kodu lähedal! I'm going crazy with her!! Suured ilusad majad, kõik tulesid täis, inimesed tegemas oma nädalavahetuse asju. Kuidagi lummav pilt. Kujutlesin, et milline minu kunagine maja hakkab välja nägema, hmm, sinna on veel natuke aega..
Jõudsin 11 paiku koju ja ronisin oma suurde voodisse. Enne seda panin puhuri ka tööle, et ma seda neetud rongi ei kuuleks, mis iga öö ringi sõidab ja meeletult valju häälega tuututab. Kõhedust tekitav hääl. Keegi filmi "Kesköine liharong" on näinud? ...


Laupäeval ei saanud nii kaua magada kui oleks tahtnud. Kell 12:15 hakkas meil pereisaga jalgpalli mäng. Enne seda käisime veel rohelisi t-särke ja mulle putsasid (jalanõud) ostmas. Igatahes kellegi kaudu meid soovitati sellele tiimile, mille nime ma ei tea muidugi siiamaani. Segameeskond, vanus 19-38, huvitav kas pole? Mina olin ainuke 19 muide. Arvasin, et minu jaoks suurepärane, need vanad kännud ei jaksa ju joosta. Kuid mul oli raskusi nende kannul püsimisega ( häbi)..
Meie vastased aga ei tulnudki tol päeval kohale, luuserid! Mängisime paar tundi omavahel, et lihtsalt soe sisse saada ja üksteist paremini tundma õppida. Nüüd peame iga laupäev kohal käima. Kohustusi tuleb aina juurde.
Peale mängu lõppu üks 30-aastane tiimikaaslane kutsus mind, noh, põhimõtteliselt välja. Keeldusin viisakalt. Autosse istudes hakkasime pereisaga mõlemad naerma. Ta arvas, et oleks olnud tarbekas öelda : vastik pervert!
Kojujõudes võtsin elu pikima külma dussi, väga mõnus oli.

See sama õhtu läksin uuele katsele sõpru leida, ja teate mis, see õNNESTUS. Oli ka aeg!!
Astusin ühte jalanõupoodi sisse ja seal nad olidki : 5 Mehhiko neiut, kadestamisväärt päevitustega ja kõik ostmas talvesaapaid. Cristy tundis mu kohe ära ja hõikas, et hei, tere Gret. Ta jah kaotas -e sealt lõpust ära, kuid pole hullu, pole ju ühtegi täiuslikku sõpra olemas. Selgus, et oleme ühes au pair (lapsehoidja) rühmas, peame iga kuu koosolekutel käima ja aru andma, et kuidas meile siin meeldib ning kas kõik on ikka korras. Mina ohmu aga teda ei mäletanud. Peaksin olema teda ühe korra näinud Elitschi lõbustuspargis, kuid ma ju jutustasin ainult nende austraalia tüdrukutega seal, kellega ma pole enam üldse suhelnud. Nad hoiavad eemale, sest ma pole ju 21 ja pidudel käia ei tohi. Oeh!
Cristy mainis, et ta oli üritanud minuga seal vestlust alustada, kuid ma ei võtnud vedu. Milline idioot! Life is a bitch sometimes.
Jäin muidugi nendega, shoppasime veidike, meiega ühines vahepeal veel üks noormees, kes on samuti Mehhikost ja neiu Saksamaalt. Otsustasime kõik koos Whiteout' i minna vaatama. Mul oli ilmselgelt hea meel, et ma ei olnud seda teinud eelmine õhtu. Kõik sujus suurepäraselt. Enne filmi algust vestlesime maast ja ilmast, vahetasime numbreid jne, nad on kõik super toredad. Missioon täidetud : Ma pole enam üksi. Tol päeval uinusin naeratus näol, sõbrad on ülimalt tähtsad.

Pühapäeval pidin JäLLE vara tõusma, kell 8:00. Seekord läksime pereisa ja ta sõprade ning sõbrannadega Ameerika jalgpalli vaatama. The Broncos, kes on Denveri tiim, versus The Browns. Mäng ise aga algas alles kell kaks päeval, meie olime parklas kohal kell 9 hommikul. Ja ega me ei olnud sugugi ainukesed, kes nii vara platsis olid. Ei, parklaid oli kokku 10, a-j, ja kõik nad hakkasid vaikselt täis saama, inimesi oli hunnikute viisi, lärm oli meeletu. Inimesi oli kohal üle Ameerika, kõik grillisid burgereid ja jõid õlut, üks auto uhkem kui teine, muusika kõigil plärtsumas. Ma ei ole mitte kunagi midagi sellist näinud.
Meie parkisime oma tibimagneti The Browns'i fännide juurde, sest just nende poolt olid teised. Mina teadsin kohe algusest peale, et mõtekas on mõlema poolt olla, arvestades asjaolu, et kumbki tiim EI OSKA mängida. Ja oi, kuidas nad seda hiljem tõestasid.
Grillisime burgereid nagu kord ja kohus ning loopisime jalgpalli. Võõrad tulid meiega aeg-ajalt rääkima ja niisama uudistama.
Peale seda, kui olin ära söönud, jõin ühe lahjema õlle ära. Nii palav oli. Võtsin päikest ja nautisin hetke, järgmine päev olin ära põlenud muide, terve päev Denveri päikese käes olla on hullumeelne.
Peagi oli kell kaks ja meie mäng algas. Istusime kolmandal korrusel, vaade oli hea. Inimesi oli kohal 75 000. Kõik karjusid ja seletasid, päeva lõpuks mu kõrvad lausa nõudsid puhkust. Kuid see kõik oli seda väärt. Väga äge kogemus oli, plaanin seda mingi aja pärast kindlasti korrata.
The Broncos võitis, seis oli 26:3 vms. Ulme ju. Tavaliselt on skoor tiimidel üle 60, kuid nemad on lihtsalt natuke kehvad. Palka saavad selle eest ikkagi väga hästi.

Teisipäeva hommikul tõusin varakult voodist üles, ega siis iga päev pole sünnipäev.
Pere andis kingi üle ja soovis õnne. See oli armas.
Nendega läksime õhtul koos välja, restoranis oli reserveering kell 18:15, nime ei mäleta, sest tol hetkel ei olnud see vajalik, kuid tean, et see oli Itaalia oma.
Tellisime singilõigud, mis olid pooltoored ja vastikud, juustupallikesed, mis viisid mu keele alla, sealiha ja saia segu, mis oli ka tapvalt hea. Jennell ja Todd jõid Rose veini ja mina apelsinimahla, sest mangot neil kahjuks polnud, see on mu uus kirg nüüd. Peale seda tellisime pitsad, see on ikka uskumatu, kui häid asju inimesed teha oskavad.
Peale söömist läksime oma tsirkuse shoule. See toimus ühes suures telgis, natuke kesklinnast väljas. Todd läks istus sisse ära, kuid meie Jennelliga läksime wc-sse. Me ei suutnud 5 minutiga ära käia, mille tõttu pidime natuke ootama, enne kui see jutukas turvamees meid sisse lasi. Ta küsis meie käest, et kas oleme õed? MIDA? Jennell hakkas naerma ja pilgutas mulle, ütles, et ta mu ema ja et minul täna sünnipäev. Selle peale küsis see jutukas, sassis hammastega turvamees, et kas ma sain 14.. Peale minu kurja pilku parandas ennast ja pakkus vanuseks 17. No andke abi! Ma sain 20-aastaseks, ja ta pakkus mulle 14? Kurat, enam meik ka ei aita. Kui keegi teab mõnda neiut, kes on paremini säilinud, kui mina, andke aga teada, ma tahaksin temaga täitsa kohtuda..

Reede õhtul lähen vaatan ühe siinse klubi The Vinyl üle, oma uute sõpradega muidugi. Olen elevil. Tahaks väga tantsida! Hea moodus välja elamiseks. Tean, et enamik neidusid nõustub selle väitega..