Arvasin, et olen väga tugev. Arvasin, et EI, pisarad on vaid nõrkade jaoks. Arvasin palju.
Lennujaamas, peale hüvastijätmist, hakkasid pisarad iseenesest voolama. Ma tõesti ei uskunud, et see nii raske saab olema. Kõik jälgisid ümberringi hoolega, inimestele ju meeldib draama.


Sõit New Yorki oli pikk ja väsitav, aga see tasus ennast ära.

Seal oli koolitus, mis kestis 5 pikka päeva, noori tuli kohale üle maailma. Muide inimesed Saksamaalt ja Hiinast ei oska absoluutselt inglise keelt. Sakslastel on peale igat teist sõna JAA.


Elamistingimused olid kehvapoolsed, aga mida ma kurdan, Aafrikas on asi palju hullem.
WC potid on neil naljakad - palju madalamad ja veetase on ka piisavalt palju kõrgem kui meil. Esimene kord käisin kõik kabiinid läbi : katki, katki, katki, kuid siis sain aru, et vesi peabki nii kõrge olema. Ma ei olnud ainuke, kes nii tegi .
Tekke meile ei antud, nii palav oli, et pidime linadega magama. Jagasin tuba kahe tüdrukuga, kellest üks no raudselt norskas.

Pidime grupi peale plakati tegema, hakkasin kaksikuid joonistama aga kustukummi polnud. Läksin siis õpetaja juurde ja küsisin, et Can I have a rubber? Ta vaatas mind pikalt ja imelikult, ütles siis, et Dear, it's a eraser. Oeh jah, ma küsisin ta käest kondoomi. Oleks tahtnud maa alla vajuda.

Meile korraldati seal rahvusvaheline laulukonkurss, kus kõik riigid pidid osa võtma. Erinevaid rahvuseid oli palju, sakslased olid ülekaalus, neist tehti 4 gruppi,igas grupis mingi 20-25 inimest, veits ebaaus, arvestades seda, et meie Gerdaga olime Eestlastest kahekesi.
Me laulsime "Põdral maja metsa sees" ja tegime liigutusi ka kaasa, terve saal lihtsalt naeris. Meile tehti suur suur aplaus. Aga teadagi, mulle tähelepanu ju meeldib.


Kohviku süsteem oli arusaamatu, keegi ei teadnud, et kus tuleb seista. Kokk hakkas lõpuks karjuma, et tapab ära kellegi, kui me aru ei saa. Väga ebaviisakas meesterahvas oli. Koolituse lõpus kirjutasin kaebuse ka tema kohta, meile jagati vastavad lehed, kus saime elamist jms. kommenteerida. Ega ma ennast tagasi ei hoidnud.

Ameerikas on kõik asjad suured, BIG BIG. Pardid on sama suured kui luiged, ebareaalne või mis?
Moskiitod lendavad ja hammustavad onju, ja neil on tagumike peal mingi roheline valgustus, see vilgub, nagu mingi maandumisrada vms. ju siis sinna on parem...
Autod on ilusad, bensiin ei maksa eriti midagi, võrreldes Eestiga.

Tutvusin seal ühe mustanahalise neiuga lõuna Aafrikast, kelle nimi on Cherish, uskumatult tore inimene. Lubasin talle, et kunagi külastan teda, see oleks tore.


New York oli vapustav! Veetsin terve päeva seal. Ja ma arvasin ,et Tallinn on suur.. NY on nagu, nagu, nagu hiiglaslik, kõik on nii SUUR.
Vabadusesammas on ainult palju väiksem, kui tegelikult filmides näidatakse, kõik olid selles suhtes hämmingus.
See on väga müstiline linn, kus võiks mingi aeg kindlasti elada. Käisime Gerda ja Thandiga Top of the Rockil, see on üks pilvelõhkujatest, vaade oli miljoni vääriline. Ma juba valisin maja välja, kus endale korteri muretsen.

Ma lasin tänaval 20 dollari eest endast pildi joonistada, see tuli välja väga ilus, ma ei kahetse raha kulutamist. Küll kahetsen seda, et ostsin Au Bon Pairist endale võileiva, mis oli nii piprane, et karju või appi. Ma sõin ainult krõbedad ääred ära, teised ei saanud midagi aru.
Ja muide, kõik tänavad on sellised, et OI seda olen telekast näinud, OI seda ka. Jne.
See linn lihtsalt tõmbab enda poole, kas sa tahad seda või mitte.
Ja SUUR pole alati paha. Nii kaua, kuni veel saad, tuleks reisida ja ringi vaadata, kogemusi koguda, pole mõtet elu raisata.

See ärasõit on omamoodi õnnistus, saan puhtalt lehelt alustada, pean oma prioriteedid uude järjestusse panema.