Minu jaoks on sport koguaeg oluline olnud, ennast peab vormis hoidma, lihtsalt peab. Iseasi, kui tihti minagi seda suudan, või õigemini suutsin. Siin on sellessuhtes võimalused suuremad, et Denver on nagu spordipealinn, kõik lihtsalt teevad seda - kes päriselt , kes üritab, kes unistab..
Siin võib alati näha kedagi jooksmas, jalgrattaga sõitmas, rulluisutamas, kepikõndi tegemas jne. Neile on see tähtis, see inspireerib mindki. Keda ei häiriks, kui 50 või 60 aastane vanapapi neist vuhisedes mööda kimab, kes teist nägu ka ei tee, sina aga jääd higisena maha? No mina ikka ei saa nii. Ja ega ma poleks arvanud, et see kunagi minuga juhtubki. Aga juhtus, ja nüüd üritan ennast iga õhtu jooksma sundida, et mitte sellist asja enam korrata.
Muide, isegi invaliidid teevad siin sporti, nimelt jalgratta. Nad on pikali ratta peal ja kätega väntavad. Mina loll alguses arvasin ,et see on mingisugune uus spordiala. Aga tuleb välja, et tegelikult pole.


Park, kus käin on megailus ja megasuur . Seal on umbes sama palju inimesi, kui laulupeol ja kõik ajavad oma asja. Päris vahva vaheldus, kui aus olla. Ainuke imelik asi selle juures on see, et ikka need samad vanad mehed kipuvad silma tegema. Uskumatu!
Eile, seisin valgusfoori taga, lihtsalt üks tsikkel jäi pidama, vennike vilistas mulle. Ja kes roolis oli? Muidugi meesterahvas, kes võiks olla mu vanaisa. Naljakas oli se, et tema pärast jäi liiklus seisma, või oleks õigem öelda minu pärast?!


Käisin eile ka kesklinnas, et endale sotsiaal kindlustuse number saada. Sellist asja Eestis pole, kuid siin on see vajalik. Tahan endale pangakontod avada - üks kogumiseks ja teine niisama raiskamiseks. Olen ju ikkagi naisterahvas. Läksime ühte suurde kindlustuse hoonesse, kus meid võeti väga soojalt vastu. Turvamehed olid meil suured "abimehed". Noorem ja imeliku aktsendiga küsis minult sellise küsimuse, mida on juba vähemalt 8 korda tehtud, kui mitte rohkem, " Kas sa oled Rootsist?" EI, keegi ei taha aru saada, et minu kodumaa on Eesti. Vastasin siis, et ei olen Eestist. Ja kujutage ette, ta teadis, kus see on. Hakkas oma paarimehele seletama, et meil on oma keel ja kultuur jne. See oli tore. Veelgi toredam oli see, et meid võeti kohe vastu, teised 20 inimest pidid oma korda edasi ootama. Säh sulle, Eesti on ka välismaal tähtis.
Peale hoonest väljumist tuli meile vastu üks meesterahvas oma lapsega. Jäin seda pisikest tirtsu vaatama, sest ta oli nii kurb. Selle peale käratas see meesterahavas, et mis sa ikka vahid, võta endale, ma ei taha ka teda. See oli lihtsalt nii ebareaalne olukord. Mida see laps võis tunda? Ta oli piisavalt suur, et öeldust aru saada. Ma vihkan selliseid inimesi südamest. Ja milline ema valiks oma lapse isaks sellise tolguse. Vahest tuleb ka naiste mõistuses kahelda.
Natuke maad edasi sellest hoonest tuli mulle pisike poiss vastu. Umbes 10 aastane. Tal olid vildikaga vuntsid joonistatud. Ja muide, ta oli oma perega koos, tundud kamp hulle. 10 aastasel ei pea veel vuntse olema, lapsepõlve nautimine peaks ka tähtis olema.

Päev lõppes hästi. Nägin ühte veidrat paarikest. Naine ja mees, loomulikult. Naisel oli moonidega pikk kleit seljas, peal oli selline musta ja kuldsega pisike jaki moodi asi, ühes käes koerarihm, mille otsas jooksis inetu puudel, ja teises käes veinipokaal. Mees kandis halli läikivat pintsakut, ta oli nägus ja ka temal oli ühes käes inetu puudel ja teises veinipokaal. Nad olid nii kummalised, ma pidin seisma jääma, et neid vaadata. Vaatasin nii kaua, kuni nad olid minu silmapiirilt kadunud. Jaa, nad olid nii kummalised.
Selline on elu.