Hommikul ärkan kell 8:15, teen oma voodi korda, panen riidesse ja torman vannituppa, et hambaid pesta ning nägu kreemitada. Kui see tehtud, siis enda tuppa tagasi, et juuksed hobusesabasse sättida, vahest panen kõrvarõngad ka kõrva, ning olengi valmis, kell on 8:30.
Gabrelle ja Adrianna juba ootavad mind naerul nägudega köögis, nad tahavad süüa saada. Jennell ja Todd lähevad tööle, me jääme kolmekesi, kassid Cleo ja Zuzor magavad all toas, see on nende lemmik tegevus.
Menüüs on pudru, jogurt ja mahl. Pliksid pole veel aastasedki, kuid magusal ja soolasel teevad suurepäraselt vahet.
Kui kõik otsas, siis jääme ülemisele korrusele mängima, mina söön vahepeal müslit ja laon eelmise õhtu nõud nõudepesumasinasse, plikse ei lase aga silmist, sest see on uskumatu mis asju nad endale suhu tahavad toppida.
Kui kell saab 10:00 siis on hommikuse uinaku aeg. Vahetame mähkmed ära, mis ei ole minu lemmik eriala, kuid mis kahjuks käib lastega kaasa, ning voodisse.
Nad magavad tavaliselt kaks tundi, mis tähendab, et kell 12:00 nad tõusevad.
Pool tundi mängime ning siis uuesti sööma. Seekord valin toidu mina. Midagi soolast ja midagi magusat, oleneb, mis kapist kätte juhtub. Piima ka kõrvale.
Saan naerda, sest nad teevad alati nii palju totakaid nägusid.
Mängime veel ja ajame oma asja, kuni kell saab 15:00 ja pliksid lähevad jälle magama, seekord lõunauinakule. Nad magavad tund aega ning ärkavad kell 16:00.
Mida mina nii kaua teen? Olen internetis või vaatan televiisorit, viimasel ajal olen raamatut sattunud lugema, Ava Diamond "Feisty women", mis on uskumatult hea raamat.
Kui Gabrielle ja Adrianna tõusevad, siis nad saavad mõlemad ühe pudelitäie sooja piima, mille söötmisega pean abiks olema. Kui kell saab 17:30 tuleb Jennell koju ja minu tööpäev on läbi.
Kellaajad on küll paigas, kuid iga päev on minu jaoks uus. Väikeste lastega lihtsalt on nii, nad on nii naljakad, positiivsed ja täis rõõmu, et nad muudavad ka sinu selliseks.
Olen neile tänulik.


üle-üle eelmine reede oli plaan minna oma uute sõbrannadega klubisse tantsima, see aga jäi ära, sest viimasel minutil pidid nad töötama. See ei olnud muidugi hea, kuid mis seal ikka. Ainuke põnev asi too kord oli järjekordne jalgpalli mäng, mille meie tiim French toast võitis, Jeeei!

üle eelmine reede käisin jälle kinos. Kahju, et neil kliendikaarti pole, ma oleks neil nr.1 klient.
Tegelikult, kui nüüd hästi järele mõelda, siis nad vist isegi teavad seda. Tahtsin popkorni osta ja ühe coca-cola ka, järjekord oli pikk, üks noorukitest turvameestest hõikas midagi leti taga olevale tüübile, too avas kassa ja kutsus mind sinna, sain oma asjad kätte ja olin õnnelik. Minu taha oli sekundiga uus inimeste rivi tekkinud, kuid too müüa sulges peale minu ostu kassa. Kuulsin vaid inimeste ohkeid, et Kammoon, ole nüüd. Turvamees pilgutas mulle silma ja soovis head filmivaatamist.
Filmi nimi oli "The Invention of Lying", mis oli, olgem ausad, ülimalt naljakas.
Selline paksuke mees, nöbininaga, õpib ära valetamise, mitte keegi teine maailmas aga ei oska seda teha.
Terve kinosaal oli naerukrampides, mina kaasa arvatud.
Järgmine päev oli jalgpalli mäng, esimene kaotus, ülikooli poistele, nad olid nii kiired.
Nad ütlesid, et olen hea kaitsemängija, vist sellepärast jooksidki mulle korduvalt otsa, nad olid suhteliselt agressiivsed. Mis ei tapa teeb tugevaks!
Pühapäeval käisin BBQ-l, teiste sõnadega grillimas. Tiimikaaslane Justin kutsus mind enda poole.
Uskumatu, Justin on 23-aastane ja ta elab OMA majas koos oma tüdrukuga. Neil on 8 ilusat tuba ja natuke vähem ilus auto. Koera veel pole.
Asi pole nii väga neis, selline nähtus 23-aastaste seas on sage. Neil on maja, auto, töö ja elukaaslane, ja seda kõike pikaks ajaks. Kuidas nad seda nii noorelt teevad? Ei tea. Aga ma uurin välja.
Suhted on neil ka teistsugused. Mitte mingisugust temperamenti, no mitte mingisugust, kõik on nii rahulik ja tavaline. Vaatasin neid kõiki terve õhtu.
Seal ma siis olin, kuue paariga, grillisime burgereid ja rääkisime maailma asjadest. Tegelikult oli rohkem nii, et mina istusin 6 tüdrukuga ja seletasin. Poisid vaatasid jalgpalli. Muide poiste kaks lemmikut asja on jalgpall ja telekamängud, sõltuvalt kaua on oldud oma tüdruksõbraga koos vahest seks ka. Nii arvasid vähemalt neiud. Ja seegi on siin tavaline, mehed jäävad alati pisikesteks poisteks. Pereisa Todd viis ka kõik oma mängud alles siis garaasi, kui Gabrielle ja Adrianna sündisid.
Lõpuks vaatasime kõik koos mingit saadet, millest mina ei saanud eriti midagi aru, sest oli hooaja viimane.
Too õhtu sõitsin esimest korda taksoga. Meeldejääv kogemus oli. Takso oli seest nii suur, viirukid põlesid ja kallis oli ka. Juht oli sõbralik mehike. Ta vaatas mind oma kulli pilguga aeg-ajalt peeglist, kui rääkis oma elust taksojuhina, kõhe oli natuke. Ta vaikis ja ütles mulle, et on päris kindel, et minul läheb elus väga hästi. Tiger Woods, kuulus golfimängija, abiellus ka ühe kena blondi neiuga, kes kujutate ette, oli lapsehoidja. Naljakas.
Kui tema arvates elus hästi minemine on rikka mehe leidmine, siis ta eksib rängalt. Not my cup of tea. Mina tahan olla iseseisev.

Nädal möödus linnutiivul. Reede oli mul vaba, sest pere startis 1 ajal Las Vegase poole.
Lehvitasin neile ukse pealt ja mõtlesin, et tegelikult mulle meeldiks rohkem, kui nad oleksid kodus.
Teistel tüdrukutel sõitis katus ära, et PIDU PIDU sinu juures. Ma ei olnud alguses nii vaimustuses, kuid pidin olukorraga leppima, nendest enam lahti ei saanud.
Kolme ajal sõin hommikust, muna ja peekonit, ning hakkasin vaikselt tüdrukute tulekuks valmistuma. Küpsetasin isegi koogi. Koristasin ka veits, palju teha polnud, sest mehhiklased just teisipäeval käisid.
Tine, Christina ja Anna saabusid umbes pool üheksa. Sõime kooki ja jutustasime, paigutasin nad igaühe kuskile voodisse ka, et kui klubist tagasi tuleme, siis ei pea selle asjaga jamama.
Tegime ka ühe veini lahti. Mulle see ei maitsenud, kuid nemad jõid selle isukalt ära. Nende arvates oli see parim vein üldse. Täna aga selgus, et see polnudki vein. See pudel, mille too õhtu haarasin, oli kaks aastat vana, mingi jõulujook, nagu glögi arvatavasti, väga vanaks läinud ja kange. Pole ime miks see niimoodi peale läks..
Sättisime veits ja panime klubi poole ajama.
Plaan oli minna The Vinyl-isse, kuid selgus, et sissepääs oli 21+, tavaliselt reede õhtuti on 18+.
Autot klubi juurde parkida ei saanud, pidime kaugemalt kohale jooksma ilma jakkideta. Muide, ilmateadet natukene : meil on lumi maas. Niisiiis, kleitide väel, miinuskraadid väljas, kontsakingad jalas, lume sees, jooksime nagu hullud. Ma ei tea kas tüdrukutel oli külm, nad jõid ju "veini", kuid mina olin tõeliselt jäätunud.
Kui kohalejõudes turvamees irvitas ja ütles, et me ei saagi sisse, mõtlesin, et virutan talle lihtsalt oma kontsaga munadesse..
Ma ei ole tavaliselt vägivaldne, kuid see olukord tundus tol hetkel nii õudne.
Enne, kui suutsin oma jalga tõsta, soovitas ta meil minna The Church'i. Kõlas halvasti, kuid mis seal ikka, olime juba kohal ju. Pidime edasi jooksma, tegin ühe pubi juures peatuse ja palusin, et laske sisse, kuid turvamehed vaid naersid ja andsid oma jaki mulle peale. Seisin paar minutit seal, nii hea soe oli, turvamehed arvasid, et võiksin aasta aja pärast, kui olen 21, tagasi tulla. Eks vaatan seda asja.
Pliksid aga kimasid edasi, mitte väga edukalt, sest jõudsin neile ilma pingutamata järgi.
Kohalejõudes naersime, sättisime soengud ilusaks tagasi, ning sisenesime peole.
Läksime hip-hopi saali, sest seal lasti kõige normaalsemat muusikat.
Liikuda sai vaevu, sest nii palju inimesi oli.
Tegime ühe nurga endale vabaks ning lasime käed ja jalad lendu. Nii hea oli. Täpselt see, mida vajasin. Kaua aga seda nautida ei saanud.
Iga 5, kui mitte vähem, minuti tagant tulid mingid tüübid ja kutsusid tantsima. Nende jaoks oli tantsupõrand nagu mingi lihalett. Tantsimine nende keeles tähendab enda hõõrumist sinu vastu. Enamus neidusid muide laseb seda teha, sellepärast pooled noormehed ei küsinud ka midagi, vaid lihtsalt tulid ja hakkasid oma nõmedaid liigutusi tegema. Olin esialgu veits kohkunud, et appi, kui palju perverte. Kuid ma ei lasknud sellel tundel ennast segada, kui mingisugunegi meesterahvas minu ligi tuli, sai ta ühe terava kommentaari osaliseks. Nad kadusid kiiresti.
Vähemasti polnud need lollpead järjekindlad.
Oli ka teisest puust inimesi, kes lihtsalt tulid ja katsusid su tagumikku. See juhtus vähemalt kümme korda. Haige või mis? Julge teha, julge tunnistada. Ma ei leidnud mitte ükski kord süüdlast.
Mitte just väga veetlevad neiud ronisid lava peale ja koorisid riideid seljast. Kellel oli ulmeliselt suur kõht, kes oli rinnatu, megasuured reied, no nimetage vaid. Ilu on küll vaataja silmis, kuid no andke andeks, seal polnud midagi vaadata.
Ja üldsegi, kus on noorte neidude eneseväärikus?..
See ruum ei köitnud meid kauaks. Tantsumuusika saal oli veidike suurem ja mitte nii täis, vot seal saime korralikult tantsida.
Kaks "inglit" tantsisid lava peal, mehed olid nende ette kogunenud ja lihtsalt jõllitasid neid. Olen kindel, et ila ka tilkus.
See koht ei jätnud endast head muljet. Ma võib-olla olen veidike vanamoodne tõesti, kuid mina küll ei kannata, kui mingisugused võõrad ilalõuad mind katsuma tulevad.
Tagasitee autosse oli piinarikas, unistasin kuidas jõuan koju ja tõmban villased jalga.
Laupäeva hommikul tegime väikese shopingutuuri Tine, Christina ja Annaga. Minu jalgpallimäng jäi lume tõttu ära.
Nad tutvustasid mulle ühte suurt kaubamaja, mis oli, ma ei oska seda sõnadesse panna, imeline kaubamaja.
Kas keegi on kunagi käinud hubases kaubamajas? Vot selline see just oligi, hubane.
Mitu mitu tundi kolasime seal ringi ja ikka jäid paljud poed nägemata, see on üüratulr suur.
Ostsin endale roosad dressipüksid ühest poest, mille nimi on Abercrombie & Fitch. Armastan seda poodi. Sa ei näe mitte kunagi, mis selle poe sisu on, pead lihtsalt uudishimust sisse minema. Selline käiguke viib sind sisse, kõik on hämar ja lummav, palju ilusaid riideid, ilusaid ja kalleid. Mina ostsin oma püksid alega, - 70%.
Seinu kaunistavad ilusad mees modellid, poolalasti muidugi. Ja seal sees on selline lõhn, mis hakkab sulle automaatselt meeldima, selline hästi mehine ja mõnus. Me leidsime poe üles muide lõhna järgi, pool kaubamaja oli seda täis.
Riided on mõlemitele, meestele ja naistele. Oeh, armastan seda poodi!
Armastan jõule ka. Jooksin "Jõulupoodi" sisse. Sellised ilusad suured valged sambad olid usteks, lagi oli nii kõrge seal sees.
Kõik säras, nii palju kui silm seletas, nägin kuuski, kõik ehitud erakordselt ilusti.
Tõesti nagu ameerika filmides. Mina usun, et lihtsus on voorus, kuid ausalt öeldes, see oli kaunis vaatepilt, kuuski polnud peaaegu nende ehete all nähagi. Mu süda oli nii soe. Mõtlesin ainult, et tahaks endale ka koju sellist, mis siis, et jõulud pole käes. Olekski võinud sinna seda vaatama jääda.
Ma usun, et ma tean nüüd kuidas pisikesed lapsed ennast kommipoes tunnevad.
Laupäeva õhtu veetsin üksi, need kassid ainult magavad meil siin.
Eile käisin talvesaapaid ostmas. Sain need 300.-, karusnahast sellised ilusad ilusad poolsaapad.
Olen õnnelik, see oli hea ost.

Varsti pidi jälle soojaks minema, siin ilm vahetub koos nädalaga.