Käisin eelmine nädalavahetus väljas. Kahe Austraalia tüdrukuga, kellest üks on Elisha ja teine Jay. Nad on ka lapsehoidjad, neile ei meeldi see töö muide, millegipärast. Esialgu läksime ühte restorani, mis oli suhteliselt kallis. Oleks ma seda kohe teadnud, oleks sealt jooksu pannud. Mina loll ei võinud seda ka sellest järeldada, et ainult uhked autod seal ees seisid. No blondiinid on naiivsed, mis seal ikka teha.. Igatahes tellisin endale siis OJ - apelsinimahla -, pasta kanaga ja mingisuguse väga vastiku maitsega kreemja magustoidu. Vanaema, ma tean, et loed mu blogi, aga ära palun kummuli kuku. Minu arve oli 478.- pluss tipp, mida peab siin igal pool jätma. Ja uskuge mind, see toit polnud seda summat väärt! Kelner tegi meile muide silma. Ta oli selline turskem mehike, mitte just kõige veetlevam, aga tema suured musklid vihjasid, et ta üritab kunagi sinna jõuda. Edu talle!!! Tal läheb seda tarvis, kõvasti...

Peale restoranis lõpetamist läksime sellisesse kohta nagu Cherry Creek, et seal kinno minna. Elisha ja tema peika, kellele ta pidi koju järgi minema, vaatasid Pohmakat. Milline "õige" mees laseb ennast sõidutada? Mina ja Jay aga Post Grad'i, oi kui hea film see oli. Soovitan neidudel seda vaadata! Peale meie oli saalis veel 5 inimest - ema ja tütar, kaks arvatavasti sõbrannat ja üks kiilakas mees, kes vahetas filmi jooksul kolm korda oma istekohta. Ma isegi ei taha teada miks.
Käisin vahepeal vett ostmas või õigemini saamas : mulle ulatati suur topsik vee ja jääga, jäin siis ootava näoga vaatama, et palju ma võlgnen. Selle peale hakkas mustanahaline meesterahvas naerma, et see on ju KõIGEST vesi, see on tasuta. Peale pikka pausi ja jõllitamist laususin, et uups, ma ei teadnud, olen välismaalane ning kinkisin talle oma kõige võltsima naeratuse. Lahkusin rutates. Peale filmi lõppedes pidime sealt leti juurest uuesti mööda minema. Minu üllatuseks ta hüüdis, et kus riigist pärit olen. Eks ma siis vastasin, et Eestist, kuid ma ei usu, et ta mind kuulis, sest ta ainult naeris seal leti taga. Mul polnud piinlik, vaid ebamugav. Tegin ennast jälle lolliks.

Peale kino olin väsinud. Jay viis mu koju. Meie tee ei möödunud klatsita. See nn.peika, kellega
Elisha on koos olnud kaks nädalat ja keda tunneb kaks kuud, ei meeldi meile. Miks? Me ei tea ise ka, ta lihtsalt ei ole sümpaatne. Vot mõne inimesega on nii, et kui näed esmaselt, mõistad kohe, et midagi on tema juures valesti. Ja nii on ka selle peikaga.
Me vist oleme Jayga üldse veidike vanamoodsad. Peale kahte kuud tutvust ei tunne sa veel inimest, sa ei tea elu ilmaski kas tal on kombeks käia erinevast paarist sokkidega või kas tal on mingi eriline kaisumõmmi, kelle seltsis peletab eemale üksildust. Sa ei tunne inimest. Veel vähem peaksid sa temaga voodisse ronima. Miks mitte oodata, teha endast ihaldusobjekt, miks mitte kütta vastaspool kuni viimase hetkeni üles, et olukord oleks veelgi nauditavam? Mitte, et ma ei usuks seksi enne abielu, persse, kes see nii kaua ikka jõuab oodata, aga naine peab olema kaval, jätma endast kustumatu mälestuse mehe mällu..
Ja me ei saa aru Elishast, kes annab kergelt kätte. Me lihtsalt ei saa temast aru ja kõik!

Ma küpsetasin pühapäeval koogi, sest pereisal oli sünnipäev. See aga ei kerkinud nii nagu oleks pidanud, ja see jälle seepärast, et oleme nii kõrgel. Hullu polnud midagi, kook oli maitsev ikkagi. Koogi juurde käisid ka valged liiliad koos kaardiga : ära nukrutse vanemaks saamise puhul ja pea meeles, et õlu aitab. Ta naeris südamest. Ahjaa, koogi peale panin kaunistuseks küünla, mis meenutas hauaplaati ja kus oli kirjas, et Liiga vana, et üldse vanust lugeda. Seda ei unusta ta nii pea, lihtsalt nii naljakas oli.
Too päev külastasime ka muuseumi, kus nägin dinodauruseid, kosmost, inimese keha seest vaadatuna, palju erinevaid loomi ja muud kraami. See koht on nii suur, et korra pean sinna kindlasti tagasi minema. Tahaks ikka kõike näha.
Seal hoones oli ka iMax, nagu 4D, mis on kino, aga mitmeid mitmeid kordi reaalsem. Vaadata saab Suurt Kanjonit ja kalade elu vee all, ning sul on päriselt selline tunne, et viibidki seal. Laupäeval lähen seda vaatama. HAHAA! (parastavalt)

Eile käisid need Mehhiko inimesed siin koristamas. Head tööd tegid ja veel odavalt.. 1000.- kogu suur maja, kogu kupatus, iga viimne kui nurk. Inglise keelest polnud nad kuulnud aga udu halligi. Ise elavad Ameerikas. Nagu venelased juba. Ausõna mul pole nende vastu midagi, nagu paljudel eestlastel, aga no olge nüüd, õppige eesti keel ära! Ja meehhiklased, võtke ka ennast käsile.

Käisin lastega täna jalutamas. Kõik oli rahulik, kuni minu kõrval jäi seisma auto. Jälle need koledad mehhiko meesterahvad. Nad vilistasid mulle ja karjusid, et sinaa kjena olema ja köik on bueno! Mul hakkas piinlik. Kuradi pervod!!!
Ameerika mehed pole sellised. Teate, nemad on klass omaette. Minu pereisa ja -ema on abielus olnud 7 aastat. Pikk aeg. Kui Eesti mees ütleb oma "armastatud" naisele, et kuule moor, pese juba ükskord need nõud ära, siis Ameerika mees ütleb oma armastatud naisele, et kuule kullake, ole hea ja pane need nõud nõudepesumasinasse ära. Ameerika mees suudleb põgusalt iga kord oma naist, kui koju jõuab või sealt lahkub. See pole nende jaoks kohustus, vaid see on lihtsalt asi, mis peab nii olema. Ja see on nende jaoks loogiline. Korra kuus käiakse koos väljas söömas. Naised vinguvad vähem, sest pokaal punast veini aitab iga õhtu lõõgastuda. Paradiis, kas pole? Miks peaksidki teatud asjad ära kaduma, kui oled juba kord abielus? Naised, saatke oma mehed siiapoole!