USA on olnud eneseavastamise teekond..
Mitte keegi ei saa sellest päriselt aru, kui palju on minu elu muutunud ja kui palju olen mina muutunud..
Võin julgelt öelda, et esimesed 5-6 kuud olid väga rasked. Miks? Sest kui kõik Tuttav on ümbert kadunud ja sa leiad end ühtäkki ühest väga uuest ja kummalisest ühiskonnast, siis kõik jookseb lihtsalt kokku. Sa tunned ennast nagu väikese lapsena uuesti maailma avastamas ja väärtushinnanguid paika panemas. Kahjuks see ei käi niimoodi, et sõrmenips ja ongi valmis, mkm, selleks läheb vaja aega ja palju palju kannatust.
Minul oli keeruline oma väikesest mullist alguses välja saada, üritasin kõige uue vastu võidelda ja mistahes hinna eest oma nn.vanas maailmas kinni olla. See ei kestnud kaua, sest minusugune väike olevus ei saa Eestit tuua Ameerikasse, vähemalt ma proovisin!
Tigudega on niimoodi, et nad istuvad oma majakestes ja kui tunnevad, et aeg on õige hakkavad tasapisi välja piiluma. Ma tunnen, et mina olin ka tigu!
Kõik inimesed pole kindlasti sellised nagu mina. Olen alati ettevaatlik olnud, mis puutub ümbrusesse ja inimestesse.
Enne siiatulekut polnud mul ausalt halli aimu ka, et mis minu elust peaks saama, mida tahan jne. Oli ainult idee, et mida teised tahavad, et minust saaks.. See on ju tegelikult nii tähtis, et on olemas enda unistused ja eesmärgid!
Ajaga olen nii palju enda kohta õppinud, head ja halvad küljed, mis mulle tõeliselt meeldib ja mis mitte, milliste inimestega tahan oma aega veeta ja millistega mitte.. Lõppkokkuvõttes on see ju minu elu ja mul on ainult üks võimalus, et teha seda mis teeb mind õnnelikuks.
Ma arvan, et ma ei teadnud väga palju enne siiatulekut. Ega ma ei osanud hinnata oma elu, kõike seda head ,mis mind tegelikult ümbritses. Asi polnud selles, et ma olin selle ära unustanud, vaid päris tõsiselt see, et ma lihtsalt võtsin kõike nii enesestmõistetavalt. See on üks halvimaid asju, mida inimene teha saab. Ei ole ju raske elu pisiasjadest rõõmu tunda.
No näiteks ma armastan väga oma vanaema ja tema meeletult maitsvaid pannkooke. Nüüd, kui mul seda luksust enam ei ole, mõtlen küll, et olin ikka loll. Ma oleks pidanud iga kord peale söömist vanaemale ühe suure mopsu põse peale tegema ja ütlema, et mul on nii hea meel, et ta mul olemas on. Ei saa inimesi ja nendega kaasnevaid asju enesestmõistetavalt võtta, lihtsalt ei saa noh!!
Iseseisvusele on ka minu seiklus palju juurde andnud. Ma ei saa sõbrale helistada öösel kell neli ja kurta, et mu toa seinad on ikka nii beezid.. Kõigega pean ise hakkama saama! Mitte Keegi ei sunni tagant ega julgusta. Kuigi ma olen väga lähedane oma siinse perega olnud terve aeg, nad kohtlesid mind algusest peale kui täiskasvanut, mida ma muidugi aga ei olnud siis...
Ma usun, et tavaliselt inimesed jõuavad sellesse punkti mingi aeg elus ja kuidagi aeglaselt. Kuid mul tuli sellega ära harjuda ühe päevaga..see tundus nagu külma vette kukkumine. Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks!
Seda on tegelikult väga raske sõnadesse panna, et mida kõike uut ma olen õppinud ja kuidas selline kogemus muudaks ükskõik kelle elu, kardinaalselt.
Mul on kõige üle hea meel. Mul oli vaja seda aega enda jaoks! Ja mitte, et ma poleks enne õnnelik olnud, aga nüüd ma olen lihtsalt teistmoodi õnnelik, the sun is shining in my heart..
Väike teema vahetus.
Üle-eelmine nädalavahetus käisin ühes majas peol koos sõbrannadega. Uued näod ja uus koht, huvitav oli. Limpsisime tüdrukutega rummikokse ja uudistasime niisama maja peal ringi, väga ilus ja omapärane kodu oli see seal. Me sattusime oma ekskursiooniga ka garaazi, mis oli täiesti kokkusattumus.. Mis me sealt eest siis leidsime? Kollase ferrari. Päris ahvatlev oli teine, tahtsime kapoti peal pilti ka teha, aga omanik astus vahepeal ruumi ja peale seda kui ta ütles, et see on tema väike baby, siis me mõtlesime, et ei tea kas ikka tasub.. Mehed ja nende mänguasjad!
Pidu läks kenasti, kuni ma aga mingi hetk avastasin, et mu käekott on kadunud. Mõtlesin alguses, et keegi teeb vist lolli nalja.. Ei teinud. Mu kott lihtsalt kõndis kahe mexico tütarlapsega minema.
Läks lahti paanika! Kõik hakkasid ringi jooksma, omanik ei suutnud uskuda, et Tema majas keegi varastab.. Üks tüdruk tuli ja ütles, et nuta nuta sellest pole midagi.. Nuta nuta?? Nutan sellepärast, et osa mu meigist varastati ära, nätsupakk ja rahakott ning paar juukseklambrit? mm, ei! Ma teadsin kohe, et mu pass on kodus ja et ülejäänu on tõesti lihtsalt asjad.
Ma ei olnud rõõmus, ei! Ainuke mõte, mis käis minu peast läbi mitu korda oli see, et kuidas keegi saab niimoodi teha? Lugupidamine enda ja enda ümbruse vastu võiks ju siiski olla. See tegu lihtsalt tundus nii südametu, et kuidas on see võimalik...
Üks mu sõbrannadest helistas minu telefoni peale. See tõsiasi, et nad isegi vastasid mu telefoni ja ütlesid, et te ei saa kunagi neid asju tagasi pani mind mõtlema, et need tüdrukud ei ole vist oma eludega absoluutselt rahul..
Tol õhtul ma politseisse minna ei saanud, sest ma olin joonud. Kuna ma pole 21, veel, siis karistus minu teole ei oleks olnud just kõige leebem. Nad oleksid minu jaoskonda jätnud ja hakanud uurima, et mis ma tegin ja kus käisin. Palju pahandust oleks võinud sellest tulla.
Üks noormeestest peol teadis kuidagi ühe tüdruku nime, kõneregistrist vaatas järele. Ta andis mulle selle ja me läksime kõik laiali. Bell, üks tüdrukutest, magas too öö minu juures, et kui ma äkki tahan öö jooksul rääkida või midagi... Jah, ta oli ikka palju rohkem joonud kui mina :D
Hommikul mõtlesin, et mis seal ikka. Proovin sellele neiule helistada. Oh üllatust ta võttis telefoni vastu!! Irooniline oli see, et ta oli parasjagu kirikus, kui ma helistasin.
Selgitasin talle, et kes ma olen ja ta kukkus muidugi vabandama. Ta palus, et ma ei läheks politseisse ja et ma sõidaksin linna teise otsa oma kotile järgi. Mis seal ikka mõeldud tehtud! Minu sees polnud mitte raasugi viha, naljakas kui mõtlen praegu. Kui ma oleks varem kujutanud ette, et mingi tsikk laseb mu kotiga vehkat siis ma oleks mõelnud, et OI ma talle näitan..
Bell, kes oli mu sohver järgmine päev, lubas et näitab head ja paremat sellele neiule.. Seda muidugi ei juhtunud, naised noh, viha läheb liiga kiiresti üle ;)
Jõudsime lõpuks sihtkohta. Lasime uksekella ning Bell korjas midagi maast üles, mäletan, et mõtlesin omaette, et küll ta on ikka imelik tüdruk.. Võõraste inimeste maja ees korjab mingit träni üles. Tuli välja, et see träni oli minu kulmupliiats.
Mu nägu oli päris loll ees kui Bell selle mulle ulatas.
Uksele tuli üks noor noor tüdruk, kes oli ’Selle’ tüdruku väike õde, ta oli 17. Oh milline eeskuju oma nooremale õele.. Ta andis mulle koti ja vabandas oma õe eest. Kui julged teha julge tunnistada!
Seadsime sammud auto poole tagasi, kui helises telefon. Nüüd helistas see õige neiu, noh see kes koti võttis, ja ütles, et kuuule teinekord helista mulle ja siis teeme koos midagi, minu nimi on Passion. Muidugi seda ei juhtu!
Hiljem avastasin, et rahakotist oli 3 dollarit kadunud ja nätsupakk oli ka njeetu. Mitte kumbi polnud enam oluline, et isegi pikemalt selle peale mõelda. Olin õnnelik, et sain kogemuse võrra rikkamaks ja et me seadsime suuna kesklinna tagasi, et midagi süüa.
Peale nädalavahetust esmaspäeval toimus minu juures õhtusöök. Sandra auks, praeguseks on ta Rootsis tagasi, ei ole väga kerge kalli inimesega hüvasti jätta...
Mu pereisa grillis liha ja kõik oli väga mõnus. Toit oli nii maitsev!
Peale õhtusööki ootasime pool tundi, et toitu seedida ja siis hakkasime pokkerit mängima. Mulle päris meeldib see mäng. Mu pereisa muidugi võitis kõiki, ta teeb seda asja hästi.
Mina olin 6-st inimesest 3.s kes langes välja. Pole ju paha algaja kohta!? :D
Eelmine nädalavahetus käisime ühe teise Rootsi neiu Petra peika kontserti vaatamas. Kuna olime ’’Bändiga’’ siis teenindus oli super. Sõime ja jõime kõik tasuta. Ma näksisin kogu õhtu krevette, mm, head olid.
Peale kontserti läksime Petra peika majja, et tähistada tema bändi edu. Ta võttis muidugi kitarri välja ja me kõik hakkasime laulma ja isegi tantsima. See oli niivõrd lõbus, õpi või ise kitarri mäng ära..
Too õhtu mängisin terapeuti, kuulasin ühe 26-aastase noormehe probleeme. Kõik algas sellega, et mu sõbranna ütles mulle, et hoia alt ta oskab tüdrukuid väga hästi veenda.. et tal on iga õhtu erinev tüdruk jne..
Vahest on nii, et tuleb lihtsalt otsekohene olla. Õhtu edenedes ta flirtis pea kõigi tüdrukutega ja tema eesmärki oli väga kerge näha. Olukord muutus natuke ebameeldivaks ja ma lihtsalt küsin ta käest, et mis ta probleem on.. Selgitasin talle, et minu vaatenurgast see ei ole kena, kuidas ta tüdrukutega käitub.. Ma tabasin naelapead.
Ta oli suht kohkunud kuid ta kogus end natuke ja hakkas rääkima.. ma ei tea kas see oli alkohol või äkki tal oli vaja kellegagi rääkida.. Ta rääkis oma elust ja sellest et kuidas ta oli abielus ja et kuidas ta oma naine pettis teda mitmeid mitmeid kordi enne kui ta sai sellest teada.. Too naine pettis teda tema parima sõbraga ja paari lähedasega..
Mitte just kõige ilusam käitumine.
Inimesed käituvad halvasti, sest nendega käituti halvasti.
Sandra, veetsime 7 kuud enamuse ajast koos. Nüüd on ta tagasi Rootsis.
Nii raske on sellega leppida, raske on loobuda inimestest, kellest hoolid väga.
Ma tean, et talle on parem, et ta sai koju tagasi, see aitab mul natukenegi rõõmus olla olukorra üle.
Reede õhtu, öö ja ma kirjutan blogi. Ma olen täielik kuivik, enamuse ajast ;)
Siinne pere kutsub mind vanaks mutikeseks. Häh, teen mis tahan. Tundsin, et tahan kodus olla ja niisama oma asja teha, niisiis saigi.
Friday, May 14, 2010
Monday, April 26, 2010
5 kuud hiljem...
On tõesti 5 kuud hiljem või? ... on küll jah.
Aeg on lennates mööda vuhisenud, olen Ühendriikides juba 9 kuud olnud, peaaegu.
Ma pole siiamaani Brad Pittiga deidil käinud ega Megan Foxiga kohvitama jõudnud, ilmselt minu tiheda graafiku tõttu..
Mis on siis vahepeal juhtunud??
Alustan tagantpoolt.
Jõulud veetsin perega kodus, meil oli ilus kuuseke ka elutoas, millel oli ehteid küljes nii 3-4 eest. See on ameeriklastele väga tavaline, jõulude ajal ei hoita mitte millegagi kokku, ma rõhutan MITTE millegagi! Kinke oli nii meeletult palju, et kui ma 24.nda õhtul kuuse alla piilusin, siis mõtlesin endamisi, et Jajahh, need ei saa kõik päris olla! Et mismõttes nad panid mingid feik pakid kuuse alla või...!?
Minu üllatuseks oli kõik see träni seal kuuse all meile, nii selgus 25.nda hommikul, kui hakkasime neid lahti pakkima.
Mainisin neile, et Eesti tavade järgi tuleb iga kingi eest lauda või luuletust lugeda. Miks ma seda tegin? Muidugi mind pandi laulma, ja see oli üks jubedus. Vares ei ole laululind! Nad isegi lindistasid selle kohutava asjanduse. Olen kindel, et tulevikus näen seda linti kuskil väga valel ajal väga vales kohas.
Aastavahetuseks sõitsime Breckenridge’i, mis asub mägedes. Kõige kaunim linnake üldse!!
Pere rentis seal suure maja, kohe nii suure, et meiega koos reisisid sinna veel kaks paarikest ja üks vallaline 40-aastane. Ta on siiamaani vallaline muide, kellegil on soovi??
Maja oli ulmeliselt ilus, vähemalt minu arvates. Meil oli kolm korrust, esimesel korrusel oli kaks suurt magamistuba koos vannitubadega ja ühe verandaga, kus asus mullivann, teisel korrusel oli elutuba kaminaga ja vist maailma suurima televiisoriga, suur suur musta värvi köök koos baariga, veel üks magamistuba vannitoaga ja rõdu, kolmandal korrusel oli see kõikse suurem magamistuba siis koos veel suurema vannitoaga, mille vallutasid ära minu perekond. Kui praegu tagasi mõtlen, siis ma ei tea isegi kuidas seda maja nimetada..
Mina otsustasin nendega kaasa minna muidugi viimasel minutil. See läks nii sellepärast, et alguses plaanisin üldse koju jääda, mul ei olnud mitte mingit tuju mitte kedagi näha ega mitte kellegagi mitte kuskile minna. Must masendus oli peal. Koduigatsus oli meeletult suur.
Todd ja Jennell said aru, et midagi on lahti, lõpuks nad lihtsalt kamandasid mu endaga kaasa. Ja see oli hea! Sest ma oleks oma jäärapeasusest lihtsalt kodus olnud ja paar või veidike rohkem krokodilli pisarat nutnud.
Kokku olime seal 5 päeva. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi!
Mina magasin suures toas diivani peal, aga ma ei kurtnud, siiamaani ei kurda. Igal hommikul tõusin kell 8 hommikul üles, lebasin voodis ja nautisin vaadet, sest see tõesti vaatamist väärt. Paks kohev lumi katmas suuri mägesid, uskumatult ilus lihtsalt. Ma võiks iga hommik niimoodi üles tõusta kuskil looduse rüpes..
Tõusin, sõin natuke maisihelbeid, võtsin oma lumelaua ja panin mägede poole ajama, enne kella 4 koju ei tulnud, sest just sel ajal pandi liftid kinni ja siis ei olnud lihtsalt muud valikut, kui koju minna. Sellesse sporti lihtsalt peab ära armuma.
See on kõige mõnusam tunne, kui saad lihtsalt mööda mägesid alla liuelda. Kui tahta õpib selle kiiresti ära ka, seda võin enda kogemusest üelda.
Kui tagasi majja jõudsin olin nii väsinud, räsitud ja toitmata. Mu juuksed peale lauatamist olid alati nagu suur linnupesa, päris jube vaatepilt. Hea oli iga õhtu seal see, et toit oli alati valmis, kui koju jõudsin, siis sõime koos õhtust. Mugav elu mul onju!?
Peale söömist läksid kõik lapsed magama, neid oli kokku koos meie omadega 4, meil oli mini lasteaed, õnneks minul oli puhkus, oeh nautisin seda täiega!
Mängisime totakaid lauamänge kõik koos, vaatasime filme, sõime krõpse ja igast muud kahjulikku ning ka veini oli kuhjaga. Kogu seal veedetud aeg tundub praegu nagu mingi kauge unistus või midagi, kõik oli SUPER!
Okei, üks asi oli nõme ka, nimelt see, et rakette lasti väga vähe ja see oli ka kella 9 ajal õhtul. Hmm, minu mäletamist mööda käis see ikka 12 ajal ju!?
Tuleb välja, et nemad ei tähista siin uut aastat väga rakettidega, seda tehakse ainult New Yorkis. Paugutama hakatakse siin 4 Juulil, millal on neil Iseseisvuspäev. Okei, ootan seda siis!
Sandraga käisime lumelauatamas peaaegu iga nädalavahetus kuni hooaja lõpuni. Mulle jäävad need käigud eluks ajaks meelde. One of the best times of my life!
Hommikul startisime kella 6 ajal, vahest ka hiljem, sest Sandral oli tõsiseid raskusi üles tõusmisega, pidin igasuguseid trikke tegema, et ta üles saada. Lõpuks kui ta oli üleval siis aitasin asju tal ka kokku panna, nagu ema kantselda oma last, mis siis et ta on 23.
Hüppasime auto peale ja panime oma lemmik CD-d mängima, hea tuju tuli nagu naksti!
Sõit sinna oli alati hästi huvitav, sest me ei teadnud kunagi, et kellega tuttavaks saame või kuidas meie tähelepanu üritatakse saada. Kui kaks noort tütarlast istuvad kaheksi autos ja nad on blondid, siis siin inimeste jaoks on see siiamaani suur OHHOO!
Enamus piirdusid siiski naeratusega või lehvitamisega või millegi sellise taolisega, pakkusid numbrit või midagi. Aga mõned sõitsid meie kõrval ja tahtsid et me akna lahti teeme, et juttu rääkida. Halloo, me oleme kiirteel!
Meist tehti paar korda pilti ka, me istusime autos ja sõitsime... Mulle alguses, ma ei hakka valetama, see suur tähelepanu meeldis, aga praeguseks on mul sellest kopp nii ees!!
Praeguseks on meie lauatamis hooaeg läbi, kuid ma ei heida meelt, mul on alati järgmine aasta.
Uue harrastuse leidmise juures oli hea veel seegi, et saime väga paljude inimestega tuttavaks, kõigil muidugi sama hobi mis meil..
Kogu talve tegelesin sellega.
Kevad jõudis siin kätte väga varakult. Siin kutsutakse seda kevadeks, aga Eestis oleks see suvi.
Ilmad on siin väga ettearvamatud, mis teeb elu täitsa huvitavaks vahest.
Olen palju uut ja huvitavat õppinud enda kohta. Palju on muutunud. Mul on nendest orksi kommentaaridest kõrini : sa oled nii muutunud, nii ilusaks läinud.. Kõik näevad ainult välist asja. Ja oota üldse mismõttes mis ma olin enne mingi peletis või?
Okei, olin enne noor tütarlaps ja nüüd natuke küpsem.. ;)
Tegelt on nii, et minu otsus siia tulla on olnud minu üks parimaid otsuseid üldse.
See on olnud eneseavastuse teekond...
On tõesti 5 kuud hiljem või? ... on küll jah.
Aeg on lennates mööda vuhisenud, olen Ühendriikides juba 9 kuud olnud, peaaegu.
Ma pole siiamaani Brad Pittiga deidil käinud ega Megan Foxiga kohvitama jõudnud, ilmselt minu tiheda graafiku tõttu..
Mis on siis vahepeal juhtunud??
Alustan tagantpoolt.
Jõulud veetsin perega kodus, meil oli ilus kuuseke ka elutoas, millel oli ehteid küljes nii 3-4 eest. See on ameeriklastele väga tavaline, jõulude ajal ei hoita mitte millegagi kokku, ma rõhutan MITTE millegagi! Kinke oli nii meeletult palju, et kui ma 24.nda õhtul kuuse alla piilusin, siis mõtlesin endamisi, et Jajahh, need ei saa kõik päris olla! Et mismõttes nad panid mingid feik pakid kuuse alla või...!?
Minu üllatuseks oli kõik see träni seal kuuse all meile, nii selgus 25.nda hommikul, kui hakkasime neid lahti pakkima.
Mainisin neile, et Eesti tavade järgi tuleb iga kingi eest lauda või luuletust lugeda. Miks ma seda tegin? Muidugi mind pandi laulma, ja see oli üks jubedus. Vares ei ole laululind! Nad isegi lindistasid selle kohutava asjanduse. Olen kindel, et tulevikus näen seda linti kuskil väga valel ajal väga vales kohas.
Aastavahetuseks sõitsime Breckenridge’i, mis asub mägedes. Kõige kaunim linnake üldse!!
Pere rentis seal suure maja, kohe nii suure, et meiega koos reisisid sinna veel kaks paarikest ja üks vallaline 40-aastane. Ta on siiamaani vallaline muide, kellegil on soovi??
Maja oli ulmeliselt ilus, vähemalt minu arvates. Meil oli kolm korrust, esimesel korrusel oli kaks suurt magamistuba koos vannitubadega ja ühe verandaga, kus asus mullivann, teisel korrusel oli elutuba kaminaga ja vist maailma suurima televiisoriga, suur suur musta värvi köök koos baariga, veel üks magamistuba vannitoaga ja rõdu, kolmandal korrusel oli see kõikse suurem magamistuba siis koos veel suurema vannitoaga, mille vallutasid ära minu perekond. Kui praegu tagasi mõtlen, siis ma ei tea isegi kuidas seda maja nimetada..
Mina otsustasin nendega kaasa minna muidugi viimasel minutil. See läks nii sellepärast, et alguses plaanisin üldse koju jääda, mul ei olnud mitte mingit tuju mitte kedagi näha ega mitte kellegagi mitte kuskile minna. Must masendus oli peal. Koduigatsus oli meeletult suur.
Todd ja Jennell said aru, et midagi on lahti, lõpuks nad lihtsalt kamandasid mu endaga kaasa. Ja see oli hea! Sest ma oleks oma jäärapeasusest lihtsalt kodus olnud ja paar või veidike rohkem krokodilli pisarat nutnud.
Kokku olime seal 5 päeva. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi!
Mina magasin suures toas diivani peal, aga ma ei kurtnud, siiamaani ei kurda. Igal hommikul tõusin kell 8 hommikul üles, lebasin voodis ja nautisin vaadet, sest see tõesti vaatamist väärt. Paks kohev lumi katmas suuri mägesid, uskumatult ilus lihtsalt. Ma võiks iga hommik niimoodi üles tõusta kuskil looduse rüpes..
Tõusin, sõin natuke maisihelbeid, võtsin oma lumelaua ja panin mägede poole ajama, enne kella 4 koju ei tulnud, sest just sel ajal pandi liftid kinni ja siis ei olnud lihtsalt muud valikut, kui koju minna. Sellesse sporti lihtsalt peab ära armuma.
See on kõige mõnusam tunne, kui saad lihtsalt mööda mägesid alla liuelda. Kui tahta õpib selle kiiresti ära ka, seda võin enda kogemusest üelda.
Kui tagasi majja jõudsin olin nii väsinud, räsitud ja toitmata. Mu juuksed peale lauatamist olid alati nagu suur linnupesa, päris jube vaatepilt. Hea oli iga õhtu seal see, et toit oli alati valmis, kui koju jõudsin, siis sõime koos õhtust. Mugav elu mul onju!?
Peale söömist läksid kõik lapsed magama, neid oli kokku koos meie omadega 4, meil oli mini lasteaed, õnneks minul oli puhkus, oeh nautisin seda täiega!
Mängisime totakaid lauamänge kõik koos, vaatasime filme, sõime krõpse ja igast muud kahjulikku ning ka veini oli kuhjaga. Kogu seal veedetud aeg tundub praegu nagu mingi kauge unistus või midagi, kõik oli SUPER!
Okei, üks asi oli nõme ka, nimelt see, et rakette lasti väga vähe ja see oli ka kella 9 ajal õhtul. Hmm, minu mäletamist mööda käis see ikka 12 ajal ju!?
Tuleb välja, et nemad ei tähista siin uut aastat väga rakettidega, seda tehakse ainult New Yorkis. Paugutama hakatakse siin 4 Juulil, millal on neil Iseseisvuspäev. Okei, ootan seda siis!
Sandraga käisime lumelauatamas peaaegu iga nädalavahetus kuni hooaja lõpuni. Mulle jäävad need käigud eluks ajaks meelde. One of the best times of my life!
Hommikul startisime kella 6 ajal, vahest ka hiljem, sest Sandral oli tõsiseid raskusi üles tõusmisega, pidin igasuguseid trikke tegema, et ta üles saada. Lõpuks kui ta oli üleval siis aitasin asju tal ka kokku panna, nagu ema kantselda oma last, mis siis et ta on 23.
Hüppasime auto peale ja panime oma lemmik CD-d mängima, hea tuju tuli nagu naksti!
Sõit sinna oli alati hästi huvitav, sest me ei teadnud kunagi, et kellega tuttavaks saame või kuidas meie tähelepanu üritatakse saada. Kui kaks noort tütarlast istuvad kaheksi autos ja nad on blondid, siis siin inimeste jaoks on see siiamaani suur OHHOO!
Enamus piirdusid siiski naeratusega või lehvitamisega või millegi sellise taolisega, pakkusid numbrit või midagi. Aga mõned sõitsid meie kõrval ja tahtsid et me akna lahti teeme, et juttu rääkida. Halloo, me oleme kiirteel!
Meist tehti paar korda pilti ka, me istusime autos ja sõitsime... Mulle alguses, ma ei hakka valetama, see suur tähelepanu meeldis, aga praeguseks on mul sellest kopp nii ees!!
Praeguseks on meie lauatamis hooaeg läbi, kuid ma ei heida meelt, mul on alati järgmine aasta.
Uue harrastuse leidmise juures oli hea veel seegi, et saime väga paljude inimestega tuttavaks, kõigil muidugi sama hobi mis meil..
Kogu talve tegelesin sellega.
Kevad jõudis siin kätte väga varakult. Siin kutsutakse seda kevadeks, aga Eestis oleks see suvi.
Ilmad on siin väga ettearvamatud, mis teeb elu täitsa huvitavaks vahest.
Olen palju uut ja huvitavat õppinud enda kohta. Palju on muutunud. Mul on nendest orksi kommentaaridest kõrini : sa oled nii muutunud, nii ilusaks läinud.. Kõik näevad ainult välist asja. Ja oota üldse mismõttes mis ma olin enne mingi peletis või?
Okei, olin enne noor tütarlaps ja nüüd natuke küpsem.. ;)
Tegelt on nii, et minu otsus siia tulla on olnud minu üks parimaid otsuseid üldse.
See on olnud eneseavastuse teekond...
Monday, November 9, 2009
See on lausa ulmeline, kui kiiresti asjad muutuvad.
Mäletan, et veel kuu aega tagasi mõtlesin, et millal see Elu siin põnevaks läheb?? Ja nüüd liiguvad asjad täiskäigul edasi..
Olen nüüd 6 nädalat koolis käinud - Colorado School of English, õpin äri inglise keelt. Ei kõla huvitavalt? Tegelikult on põnev, ja kerge. Meie õpetaja on üks imelik umes 38 aastane meesterahvas, kes õpetab meile targa jutu vahele ka lolluseid. Näiteks oksendama - throw up, make a pizza. Või - I had enough of your BS (bullshit)..
Ta käis paar nädalat tagasi Prahas ja ta näitas meile oma pilte. Kõik oli enam-vähem tavaline : õlle joomine ja pidu. Ning 1 pilt tema tüdruksõbrast, umbes 25 aastane, kes istus wc poti peal.. Hmm, meie imestus oli jah suur. Tema ainult naeris selle peale..
Koolis sain tuttavaks ka Sandraga. Rootsi pliks,22, blond nagu minagi, ilus ka muidugi. Temaga olen oma kõik viimased nädalavahetused veetnud. My kind of girl.
Paar nädalat tagasi tegime avastuse, et tema Rootsi juhiloa pilt on nii minu moodi. Nüüd saan igale poole sisse, kuhu vähegi jalad kannavad..
Oleme paljudes kohtades käinud..
Esimene kord käisime Cole'i ja Daniga ühes pubis ja vesipiibu baaris. Cole ja Dan on siis meie Ameerika sõbrad. Esimene neist on normaalne, teine aga täielik lammas.
Igatahes too kord oli väga tore. Tantsisime palju.
Meile langeb siin väga palju tähelepanu, see on lausa uskumatu. Mehed on nii agressiivsed, tahavad kohe tantsida ja koju vedada. Et : Do you want to go and party at my house the two of us? Hmm, ei ole jah eriti läbinähtav..
Beeta klubi oli kõige toredam. Meid kutsuti VIP sektorisse, kus saime DJ-dega juttu puhuda ja head veini nautida. Vot see oli juba midagi.
Inimesed olid kusjuures meeldivad.
Enne Halloweeni käisime Kummituste majas. Mina, Sandra, Linda (saksamaa), Nadja (rootsi), Matthew (USA) ja üks uus Eesti neiu. JAH, lõpuks ometi!!
See kogemus oli huvitav. Suur aed ja maja täis ehmatavaid kolle. Tüdrukud karjusid kuidas jaksasid, mina ka, kuid minu jaoks oli see rohkem põnev. Tahtsin koguaeg edasi liikuda kuid pliksid lihtsalt pidurdasid.
Mingi koopamees surus mu nurka ja lihtsalt nuusutas mu juukseid. Vot siis hakkasid teised naerma, minu jaoks polnud see nii naljakas midagi..
Halloween ise oli unustamatu.
Esialgu oli pidu meie majas, sest Adrianna & Gabrielle said 1-aastaseks. Maja oli lapsi täis, kõik kandsid kostüüme. Isegi beebid - draakon ja kõrvits..
Sandra tuli ka meie juurde. Mukkisime, sõime ja jõime veini. Mõnus oli.
Hiljem saime Lindaga kokku, kellega sõitsime linnast välja, et mitmetele majapidudele minna.
Tutvusime nii paljude inimestega, kellest osadega suhtleme siiamaani.
Peod on siin täpselt sellised nagu TV-st näha võib : Pöörased!!
Proovisime kõrvitsa õlut, mis on hea. Kahju, et seda ainult hooajaliselt müüakse.
Matt ja teine Matt olid nii lahked ja pakkusid meile küüti linna tagasi. Kuid koju nad meid viia ei tahtnud, ikka ena juurde. Sandra nõustus sinna jääma, kuid mina, EI EI. Olin nii kangekaelne, et jalutasin lihtsalt koju. Mul kulus paar tundi selle tegemiseks. See oli esimene kord, kui kellegi tõsiselt perse saatsin : Ja ära tagasi tule!!
Järgmine päev jalad olid nii valusad.
Eelmine reede käisime Cole'i ja Daniga jälle väljas.
Cole ja Sandra, nende vahel on kindlasti midagi. Mõned mehed on nii lollid : Dan üritas kohe võimalust kasutada, et umbes, kui Sandra on Cole'iga siis mina peaks temaga olema..
Ausalt üeldes ma pole elu sees selline bitch olnud nagu ma reedel olin. Kuid see jobu lihtsalt ei saanud aru mida EI tähendab. Ma pidin midagi tegema, ja see õnnestus, ta oli minu peale nii vihane, et istus lihtsalt terve õhtu üksinda.
Oleme enne nendega bowlingut käinud mängimas, siis oli sama jama. Dan lihtsalt esitas oma lolle küsimusi ja bla-bla-bla..
Kaua sa ikka kannatad onju?!
Muide, siin on nii, et kõik riietuvad lihtsalt sportlikult, mehed ma mõtlen. Ja kui kellegil on stiili, siis arvatakse kohe, et ta on pede. Inimeste mõttemaailm on ikka nii erinev : Eestis, kui meesterahvas ainult dressides koguaeg oleks, siis arvataks lihtsalt, et ta ei viitsi enda eest hoolitseda. Siin on see aga lahe.
Iga pühapäev vaadatakse Ameerika jalgpalli ja juuakse õlut, see on nagu mingi reegel.
Kuid see on lõbus. Eile käisime ka ühe tuttava juures seda tegemas. Fun oli.
Laupäeva hommikul tegime pisikese Road tripi Sandraga, pakkisime asjad kokku, broneerisime hotellitoa, natuke kütet ja panime minema Denverist.
Meie tee viis meid Breckenridge'i, suusakuurorti, mul ei ole isegi sõnu selle koha jaoks.
IMEILUS !!
Tee peal tegime friikartulite peatusi ka. Starbucksist võtsime kuuma shokolaadi, kõik oli täiuslik.
Jõudsime 4 paiku kohale, registreerusime hotelli kohe ära.
Vaade oli mägede peale ning hotell ise oli suure järve ääres. Meie tuba oli suur - köök, elutuba ja magamistuba, vannituba ka muidugi koos mullivanniga.
Vahetasime oma riided bikiinide vastu ning jooksime õue mullivanni. Hea soe vesi oli ja jälle see mijoni dollari vaade mägedele. Seal istusime oma tunnnikese.
Siis otsustasime, et on aeg tagasi enda tuppa minan, et ennast natuke üles lüüa.
Külmkapis ootas meid külm Rose vein.
Kella 10 paiku lahkusin üksinda Liquid Lounge'i poole. Me ei saa ju Sandraga ometi ühe ja sama dokumendiga sisse kuskile, niisiis mina läksin ees.
Baar oli suht täis, enamus isikuid meessoost. Tuleb välja, et Breckenridge on selline koht, kus statistika ütleb, et neli meest ühe naise kohta.
Baar oli tulvil lihtsalt vastassoost inimestest. Baarmen saatis mulle dringi, mingi kokteili, lihtsalt niisama..
Sandra kohalejõudes oli minu ümber suur parv inimesi, kellele kõigile sai üeldud, et oleme Rootsi tüdrukud. See ajab siin inimesi suht pöördesse.
Meile pakuti 1000.- et me suudleksime, kuid me keeldusime. Ulme!
Edasi liikusime ühte tantsu kohta, kus sai palju nalja ja palju tantsu.
Terve klubi peale polnud mitte kedagi, kes poleks meile silma teinud. Selline tunne oli, nagu oleks mingi superstaar või midagi.. Sellega võiks isegi ära jarjuda..
Meid pandi lava peale tantsima, kus oli ka stripipost. Minutil, mil lavale astusime, tuli meie juurde üks homo, kes ütles meile, et Daamid, estuge eemale. Tüüp hakkas ennast seal lihtsalt keerutama ja mingeid imelikke liigutusi tegema.. Inimesed karjusid, et KAO minema, tüdrukud on paremad. Peagi kõik vaibus ja paljud olid meiega seal lava peal.
Järgmine päev tegime shopingu : roosad Breckenridge'i pluusid ja päikeseprillid. Poes, kus käisime töötas üks noor neiu, kellega saime kohe jutu peale. Tuli välja, et ta on lumelaua instruktor, kes see aasta mõtles, et jätab selle asja vahele, kuid kes oleks nõus meid siiski õpetama, odavalt muide.
Suusa ja lumelaua hooaeg hakkab siin järgmisest nädalavahetusest. Ka meie Sandraga võtame sellest osa. Minu lumelaud ootab mind juba garaasis..
Pean lihtsalt riided ära ostma.. Oh, ma ootan seda väga.
Friday, November 6, 2009
Monday, October 12, 2009
Hommikul ärkan kell 8:15, teen oma voodi korda, panen riidesse ja torman vannituppa, et hambaid pesta ning nägu kreemitada. Kui see tehtud, siis enda tuppa tagasi, et juuksed hobusesabasse sättida, vahest panen kõrvarõngad ka kõrva, ning olengi valmis, kell on 8:30.
Gabrelle ja Adrianna juba ootavad mind naerul nägudega köögis, nad tahavad süüa saada. Jennell ja Todd lähevad tööle, me jääme kolmekesi, kassid Cleo ja Zuzor magavad all toas, see on nende lemmik tegevus.
Menüüs on pudru, jogurt ja mahl. Pliksid pole veel aastasedki, kuid magusal ja soolasel teevad suurepäraselt vahet.
Kui kõik otsas, siis jääme ülemisele korrusele mängima, mina söön vahepeal müslit ja laon eelmise õhtu nõud nõudepesumasinasse, plikse ei lase aga silmist, sest see on uskumatu mis asju nad endale suhu tahavad toppida.
Kui kell saab 10:00 siis on hommikuse uinaku aeg. Vahetame mähkmed ära, mis ei ole minu lemmik eriala, kuid mis kahjuks käib lastega kaasa, ning voodisse.
Nad magavad tavaliselt kaks tundi, mis tähendab, et kell 12:00 nad tõusevad.
Pool tundi mängime ning siis uuesti sööma. Seekord valin toidu mina. Midagi soolast ja midagi magusat, oleneb, mis kapist kätte juhtub. Piima ka kõrvale.
Saan naerda, sest nad teevad alati nii palju totakaid nägusid.
Mängime veel ja ajame oma asja, kuni kell saab 15:00 ja pliksid lähevad jälle magama, seekord lõunauinakule. Nad magavad tund aega ning ärkavad kell 16:00.
Mida mina nii kaua teen? Olen internetis või vaatan televiisorit, viimasel ajal olen raamatut sattunud lugema, Ava Diamond "Feisty women", mis on uskumatult hea raamat.
Kui Gabrielle ja Adrianna tõusevad, siis nad saavad mõlemad ühe pudelitäie sooja piima, mille söötmisega pean abiks olema. Kui kell saab 17:30 tuleb Jennell koju ja minu tööpäev on läbi.
Kellaajad on küll paigas, kuid iga päev on minu jaoks uus. Väikeste lastega lihtsalt on nii, nad on nii naljakad, positiivsed ja täis rõõmu, et nad muudavad ka sinu selliseks.
Olen neile tänulik.
üle-üle eelmine reede oli plaan minna oma uute sõbrannadega klubisse tantsima, see aga jäi ära, sest viimasel minutil pidid nad töötama. See ei olnud muidugi hea, kuid mis seal ikka. Ainuke põnev asi too kord oli järjekordne jalgpalli mäng, mille meie tiim French toast võitis, Jeeei!
üle eelmine reede käisin jälle kinos. Kahju, et neil kliendikaarti pole, ma oleks neil nr.1 klient.
Tegelikult, kui nüüd hästi järele mõelda, siis nad vist isegi teavad seda. Tahtsin popkorni osta ja ühe coca-cola ka, järjekord oli pikk, üks noorukitest turvameestest hõikas midagi leti taga olevale tüübile, too avas kassa ja kutsus mind sinna, sain oma asjad kätte ja olin õnnelik. Minu taha oli sekundiga uus inimeste rivi tekkinud, kuid too müüa sulges peale minu ostu kassa. Kuulsin vaid inimeste ohkeid, et Kammoon, ole nüüd. Turvamees pilgutas mulle silma ja soovis head filmivaatamist.
Filmi nimi oli "The Invention of Lying", mis oli, olgem ausad, ülimalt naljakas.
Selline paksuke mees, nöbininaga, õpib ära valetamise, mitte keegi teine maailmas aga ei oska seda teha.
Terve kinosaal oli naerukrampides, mina kaasa arvatud.
Järgmine päev oli jalgpalli mäng, esimene kaotus, ülikooli poistele, nad olid nii kiired.
Nad ütlesid, et olen hea kaitsemängija, vist sellepärast jooksidki mulle korduvalt otsa, nad olid suhteliselt agressiivsed. Mis ei tapa teeb tugevaks!
Pühapäeval käisin BBQ-l, teiste sõnadega grillimas. Tiimikaaslane Justin kutsus mind enda poole.
Uskumatu, Justin on 23-aastane ja ta elab OMA majas koos oma tüdrukuga. Neil on 8 ilusat tuba ja natuke vähem ilus auto. Koera veel pole.
Asi pole nii väga neis, selline nähtus 23-aastaste seas on sage. Neil on maja, auto, töö ja elukaaslane, ja seda kõike pikaks ajaks. Kuidas nad seda nii noorelt teevad? Ei tea. Aga ma uurin välja.
Suhted on neil ka teistsugused. Mitte mingisugust temperamenti, no mitte mingisugust, kõik on nii rahulik ja tavaline. Vaatasin neid kõiki terve õhtu.
Seal ma siis olin, kuue paariga, grillisime burgereid ja rääkisime maailma asjadest. Tegelikult oli rohkem nii, et mina istusin 6 tüdrukuga ja seletasin. Poisid vaatasid jalgpalli. Muide poiste kaks lemmikut asja on jalgpall ja telekamängud, sõltuvalt kaua on oldud oma tüdruksõbraga koos vahest seks ka. Nii arvasid vähemalt neiud. Ja seegi on siin tavaline, mehed jäävad alati pisikesteks poisteks. Pereisa Todd viis ka kõik oma mängud alles siis garaasi, kui Gabrielle ja Adrianna sündisid.
Lõpuks vaatasime kõik koos mingit saadet, millest mina ei saanud eriti midagi aru, sest oli hooaja viimane.
Too õhtu sõitsin esimest korda taksoga. Meeldejääv kogemus oli. Takso oli seest nii suur, viirukid põlesid ja kallis oli ka. Juht oli sõbralik mehike. Ta vaatas mind oma kulli pilguga aeg-ajalt peeglist, kui rääkis oma elust taksojuhina, kõhe oli natuke. Ta vaikis ja ütles mulle, et on päris kindel, et minul läheb elus väga hästi. Tiger Woods, kuulus golfimängija, abiellus ka ühe kena blondi neiuga, kes kujutate ette, oli lapsehoidja. Naljakas.
Kui tema arvates elus hästi minemine on rikka mehe leidmine, siis ta eksib rängalt. Not my cup of tea. Mina tahan olla iseseisev.
Nädal möödus linnutiivul. Reede oli mul vaba, sest pere startis 1 ajal Las Vegase poole.
Lehvitasin neile ukse pealt ja mõtlesin, et tegelikult mulle meeldiks rohkem, kui nad oleksid kodus.
Teistel tüdrukutel sõitis katus ära, et PIDU PIDU sinu juures. Ma ei olnud alguses nii vaimustuses, kuid pidin olukorraga leppima, nendest enam lahti ei saanud.
Kolme ajal sõin hommikust, muna ja peekonit, ning hakkasin vaikselt tüdrukute tulekuks valmistuma. Küpsetasin isegi koogi. Koristasin ka veits, palju teha polnud, sest mehhiklased just teisipäeval käisid.
Tine, Christina ja Anna saabusid umbes pool üheksa. Sõime kooki ja jutustasime, paigutasin nad igaühe kuskile voodisse ka, et kui klubist tagasi tuleme, siis ei pea selle asjaga jamama.
Tegime ka ühe veini lahti. Mulle see ei maitsenud, kuid nemad jõid selle isukalt ära. Nende arvates oli see parim vein üldse. Täna aga selgus, et see polnudki vein. See pudel, mille too õhtu haarasin, oli kaks aastat vana, mingi jõulujook, nagu glögi arvatavasti, väga vanaks läinud ja kange. Pole ime miks see niimoodi peale läks..
Sättisime veits ja panime klubi poole ajama.
Plaan oli minna The Vinyl-isse, kuid selgus, et sissepääs oli 21+, tavaliselt reede õhtuti on 18+.
Autot klubi juurde parkida ei saanud, pidime kaugemalt kohale jooksma ilma jakkideta. Muide, ilmateadet natukene : meil on lumi maas. Niisiiis, kleitide väel, miinuskraadid väljas, kontsakingad jalas, lume sees, jooksime nagu hullud. Ma ei tea kas tüdrukutel oli külm, nad jõid ju "veini", kuid mina olin tõeliselt jäätunud.
Kui kohalejõudes turvamees irvitas ja ütles, et me ei saagi sisse, mõtlesin, et virutan talle lihtsalt oma kontsaga munadesse..
Ma ei ole tavaliselt vägivaldne, kuid see olukord tundus tol hetkel nii õudne.
Enne, kui suutsin oma jalga tõsta, soovitas ta meil minna The Church'i. Kõlas halvasti, kuid mis seal ikka, olime juba kohal ju. Pidime edasi jooksma, tegin ühe pubi juures peatuse ja palusin, et laske sisse, kuid turvamehed vaid naersid ja andsid oma jaki mulle peale. Seisin paar minutit seal, nii hea soe oli, turvamehed arvasid, et võiksin aasta aja pärast, kui olen 21, tagasi tulla. Eks vaatan seda asja.
Pliksid aga kimasid edasi, mitte väga edukalt, sest jõudsin neile ilma pingutamata järgi.
Kohalejõudes naersime, sättisime soengud ilusaks tagasi, ning sisenesime peole.
Läksime hip-hopi saali, sest seal lasti kõige normaalsemat muusikat.
Liikuda sai vaevu, sest nii palju inimesi oli.
Tegime ühe nurga endale vabaks ning lasime käed ja jalad lendu. Nii hea oli. Täpselt see, mida vajasin. Kaua aga seda nautida ei saanud.
Iga 5, kui mitte vähem, minuti tagant tulid mingid tüübid ja kutsusid tantsima. Nende jaoks oli tantsupõrand nagu mingi lihalett. Tantsimine nende keeles tähendab enda hõõrumist sinu vastu. Enamus neidusid muide laseb seda teha, sellepärast pooled noormehed ei küsinud ka midagi, vaid lihtsalt tulid ja hakkasid oma nõmedaid liigutusi tegema. Olin esialgu veits kohkunud, et appi, kui palju perverte. Kuid ma ei lasknud sellel tundel ennast segada, kui mingisugunegi meesterahvas minu ligi tuli, sai ta ühe terava kommentaari osaliseks. Nad kadusid kiiresti.
Vähemasti polnud need lollpead järjekindlad.
Oli ka teisest puust inimesi, kes lihtsalt tulid ja katsusid su tagumikku. See juhtus vähemalt kümme korda. Haige või mis? Julge teha, julge tunnistada. Ma ei leidnud mitte ükski kord süüdlast.
Mitte just väga veetlevad neiud ronisid lava peale ja koorisid riideid seljast. Kellel oli ulmeliselt suur kõht, kes oli rinnatu, megasuured reied, no nimetage vaid. Ilu on küll vaataja silmis, kuid no andke andeks, seal polnud midagi vaadata.
Ja üldsegi, kus on noorte neidude eneseväärikus?..
See ruum ei köitnud meid kauaks. Tantsumuusika saal oli veidike suurem ja mitte nii täis, vot seal saime korralikult tantsida.
Kaks "inglit" tantsisid lava peal, mehed olid nende ette kogunenud ja lihtsalt jõllitasid neid. Olen kindel, et ila ka tilkus.
See koht ei jätnud endast head muljet. Ma võib-olla olen veidike vanamoodne tõesti, kuid mina küll ei kannata, kui mingisugused võõrad ilalõuad mind katsuma tulevad.
Tagasitee autosse oli piinarikas, unistasin kuidas jõuan koju ja tõmban villased jalga.
Laupäeva hommikul tegime väikese shopingutuuri Tine, Christina ja Annaga. Minu jalgpallimäng jäi lume tõttu ära.
Nad tutvustasid mulle ühte suurt kaubamaja, mis oli, ma ei oska seda sõnadesse panna, imeline kaubamaja.
Kas keegi on kunagi käinud hubases kaubamajas? Vot selline see just oligi, hubane.
Mitu mitu tundi kolasime seal ringi ja ikka jäid paljud poed nägemata, see on üüratulr suur.
Ostsin endale roosad dressipüksid ühest poest, mille nimi on Abercrombie & Fitch. Armastan seda poodi. Sa ei näe mitte kunagi, mis selle poe sisu on, pead lihtsalt uudishimust sisse minema. Selline käiguke viib sind sisse, kõik on hämar ja lummav, palju ilusaid riideid, ilusaid ja kalleid. Mina ostsin oma püksid alega, - 70%.
Seinu kaunistavad ilusad mees modellid, poolalasti muidugi. Ja seal sees on selline lõhn, mis hakkab sulle automaatselt meeldima, selline hästi mehine ja mõnus. Me leidsime poe üles muide lõhna järgi, pool kaubamaja oli seda täis.
Riided on mõlemitele, meestele ja naistele. Oeh, armastan seda poodi!
Armastan jõule ka. Jooksin "Jõulupoodi" sisse. Sellised ilusad suured valged sambad olid usteks, lagi oli nii kõrge seal sees.
Kõik säras, nii palju kui silm seletas, nägin kuuski, kõik ehitud erakordselt ilusti.
Tõesti nagu ameerika filmides. Mina usun, et lihtsus on voorus, kuid ausalt öeldes, see oli kaunis vaatepilt, kuuski polnud peaaegu nende ehete all nähagi. Mu süda oli nii soe. Mõtlesin ainult, et tahaks endale ka koju sellist, mis siis, et jõulud pole käes. Olekski võinud sinna seda vaatama jääda.
Ma usun, et ma tean nüüd kuidas pisikesed lapsed ennast kommipoes tunnevad.
Laupäeva õhtu veetsin üksi, need kassid ainult magavad meil siin.
Eile käisin talvesaapaid ostmas. Sain need 300.-, karusnahast sellised ilusad ilusad poolsaapad.
Olen õnnelik, see oli hea ost.
Varsti pidi jälle soojaks minema, siin ilm vahetub koos nädalaga.
Gabrelle ja Adrianna juba ootavad mind naerul nägudega köögis, nad tahavad süüa saada. Jennell ja Todd lähevad tööle, me jääme kolmekesi, kassid Cleo ja Zuzor magavad all toas, see on nende lemmik tegevus.
Menüüs on pudru, jogurt ja mahl. Pliksid pole veel aastasedki, kuid magusal ja soolasel teevad suurepäraselt vahet.
Kui kõik otsas, siis jääme ülemisele korrusele mängima, mina söön vahepeal müslit ja laon eelmise õhtu nõud nõudepesumasinasse, plikse ei lase aga silmist, sest see on uskumatu mis asju nad endale suhu tahavad toppida.
Kui kell saab 10:00 siis on hommikuse uinaku aeg. Vahetame mähkmed ära, mis ei ole minu lemmik eriala, kuid mis kahjuks käib lastega kaasa, ning voodisse.
Nad magavad tavaliselt kaks tundi, mis tähendab, et kell 12:00 nad tõusevad.
Pool tundi mängime ning siis uuesti sööma. Seekord valin toidu mina. Midagi soolast ja midagi magusat, oleneb, mis kapist kätte juhtub. Piima ka kõrvale.
Saan naerda, sest nad teevad alati nii palju totakaid nägusid.
Mängime veel ja ajame oma asja, kuni kell saab 15:00 ja pliksid lähevad jälle magama, seekord lõunauinakule. Nad magavad tund aega ning ärkavad kell 16:00.
Mida mina nii kaua teen? Olen internetis või vaatan televiisorit, viimasel ajal olen raamatut sattunud lugema, Ava Diamond "Feisty women", mis on uskumatult hea raamat.
Kui Gabrielle ja Adrianna tõusevad, siis nad saavad mõlemad ühe pudelitäie sooja piima, mille söötmisega pean abiks olema. Kui kell saab 17:30 tuleb Jennell koju ja minu tööpäev on läbi.
Kellaajad on küll paigas, kuid iga päev on minu jaoks uus. Väikeste lastega lihtsalt on nii, nad on nii naljakad, positiivsed ja täis rõõmu, et nad muudavad ka sinu selliseks.
Olen neile tänulik.
üle-üle eelmine reede oli plaan minna oma uute sõbrannadega klubisse tantsima, see aga jäi ära, sest viimasel minutil pidid nad töötama. See ei olnud muidugi hea, kuid mis seal ikka. Ainuke põnev asi too kord oli järjekordne jalgpalli mäng, mille meie tiim French toast võitis, Jeeei!
üle eelmine reede käisin jälle kinos. Kahju, et neil kliendikaarti pole, ma oleks neil nr.1 klient.
Tegelikult, kui nüüd hästi järele mõelda, siis nad vist isegi teavad seda. Tahtsin popkorni osta ja ühe coca-cola ka, järjekord oli pikk, üks noorukitest turvameestest hõikas midagi leti taga olevale tüübile, too avas kassa ja kutsus mind sinna, sain oma asjad kätte ja olin õnnelik. Minu taha oli sekundiga uus inimeste rivi tekkinud, kuid too müüa sulges peale minu ostu kassa. Kuulsin vaid inimeste ohkeid, et Kammoon, ole nüüd. Turvamees pilgutas mulle silma ja soovis head filmivaatamist.
Filmi nimi oli "The Invention of Lying", mis oli, olgem ausad, ülimalt naljakas.
Selline paksuke mees, nöbininaga, õpib ära valetamise, mitte keegi teine maailmas aga ei oska seda teha.
Terve kinosaal oli naerukrampides, mina kaasa arvatud.
Järgmine päev oli jalgpalli mäng, esimene kaotus, ülikooli poistele, nad olid nii kiired.
Nad ütlesid, et olen hea kaitsemängija, vist sellepärast jooksidki mulle korduvalt otsa, nad olid suhteliselt agressiivsed. Mis ei tapa teeb tugevaks!
Pühapäeval käisin BBQ-l, teiste sõnadega grillimas. Tiimikaaslane Justin kutsus mind enda poole.
Uskumatu, Justin on 23-aastane ja ta elab OMA majas koos oma tüdrukuga. Neil on 8 ilusat tuba ja natuke vähem ilus auto. Koera veel pole.
Asi pole nii väga neis, selline nähtus 23-aastaste seas on sage. Neil on maja, auto, töö ja elukaaslane, ja seda kõike pikaks ajaks. Kuidas nad seda nii noorelt teevad? Ei tea. Aga ma uurin välja.
Suhted on neil ka teistsugused. Mitte mingisugust temperamenti, no mitte mingisugust, kõik on nii rahulik ja tavaline. Vaatasin neid kõiki terve õhtu.
Seal ma siis olin, kuue paariga, grillisime burgereid ja rääkisime maailma asjadest. Tegelikult oli rohkem nii, et mina istusin 6 tüdrukuga ja seletasin. Poisid vaatasid jalgpalli. Muide poiste kaks lemmikut asja on jalgpall ja telekamängud, sõltuvalt kaua on oldud oma tüdruksõbraga koos vahest seks ka. Nii arvasid vähemalt neiud. Ja seegi on siin tavaline, mehed jäävad alati pisikesteks poisteks. Pereisa Todd viis ka kõik oma mängud alles siis garaasi, kui Gabrielle ja Adrianna sündisid.
Lõpuks vaatasime kõik koos mingit saadet, millest mina ei saanud eriti midagi aru, sest oli hooaja viimane.
Too õhtu sõitsin esimest korda taksoga. Meeldejääv kogemus oli. Takso oli seest nii suur, viirukid põlesid ja kallis oli ka. Juht oli sõbralik mehike. Ta vaatas mind oma kulli pilguga aeg-ajalt peeglist, kui rääkis oma elust taksojuhina, kõhe oli natuke. Ta vaikis ja ütles mulle, et on päris kindel, et minul läheb elus väga hästi. Tiger Woods, kuulus golfimängija, abiellus ka ühe kena blondi neiuga, kes kujutate ette, oli lapsehoidja. Naljakas.
Kui tema arvates elus hästi minemine on rikka mehe leidmine, siis ta eksib rängalt. Not my cup of tea. Mina tahan olla iseseisev.
Nädal möödus linnutiivul. Reede oli mul vaba, sest pere startis 1 ajal Las Vegase poole.
Lehvitasin neile ukse pealt ja mõtlesin, et tegelikult mulle meeldiks rohkem, kui nad oleksid kodus.
Teistel tüdrukutel sõitis katus ära, et PIDU PIDU sinu juures. Ma ei olnud alguses nii vaimustuses, kuid pidin olukorraga leppima, nendest enam lahti ei saanud.
Kolme ajal sõin hommikust, muna ja peekonit, ning hakkasin vaikselt tüdrukute tulekuks valmistuma. Küpsetasin isegi koogi. Koristasin ka veits, palju teha polnud, sest mehhiklased just teisipäeval käisid.
Tine, Christina ja Anna saabusid umbes pool üheksa. Sõime kooki ja jutustasime, paigutasin nad igaühe kuskile voodisse ka, et kui klubist tagasi tuleme, siis ei pea selle asjaga jamama.
Tegime ka ühe veini lahti. Mulle see ei maitsenud, kuid nemad jõid selle isukalt ära. Nende arvates oli see parim vein üldse. Täna aga selgus, et see polnudki vein. See pudel, mille too õhtu haarasin, oli kaks aastat vana, mingi jõulujook, nagu glögi arvatavasti, väga vanaks läinud ja kange. Pole ime miks see niimoodi peale läks..
Sättisime veits ja panime klubi poole ajama.
Plaan oli minna The Vinyl-isse, kuid selgus, et sissepääs oli 21+, tavaliselt reede õhtuti on 18+.
Autot klubi juurde parkida ei saanud, pidime kaugemalt kohale jooksma ilma jakkideta. Muide, ilmateadet natukene : meil on lumi maas. Niisiiis, kleitide väel, miinuskraadid väljas, kontsakingad jalas, lume sees, jooksime nagu hullud. Ma ei tea kas tüdrukutel oli külm, nad jõid ju "veini", kuid mina olin tõeliselt jäätunud.
Kui kohalejõudes turvamees irvitas ja ütles, et me ei saagi sisse, mõtlesin, et virutan talle lihtsalt oma kontsaga munadesse..
Ma ei ole tavaliselt vägivaldne, kuid see olukord tundus tol hetkel nii õudne.
Enne, kui suutsin oma jalga tõsta, soovitas ta meil minna The Church'i. Kõlas halvasti, kuid mis seal ikka, olime juba kohal ju. Pidime edasi jooksma, tegin ühe pubi juures peatuse ja palusin, et laske sisse, kuid turvamehed vaid naersid ja andsid oma jaki mulle peale. Seisin paar minutit seal, nii hea soe oli, turvamehed arvasid, et võiksin aasta aja pärast, kui olen 21, tagasi tulla. Eks vaatan seda asja.
Pliksid aga kimasid edasi, mitte väga edukalt, sest jõudsin neile ilma pingutamata järgi.
Kohalejõudes naersime, sättisime soengud ilusaks tagasi, ning sisenesime peole.
Läksime hip-hopi saali, sest seal lasti kõige normaalsemat muusikat.
Liikuda sai vaevu, sest nii palju inimesi oli.
Tegime ühe nurga endale vabaks ning lasime käed ja jalad lendu. Nii hea oli. Täpselt see, mida vajasin. Kaua aga seda nautida ei saanud.
Iga 5, kui mitte vähem, minuti tagant tulid mingid tüübid ja kutsusid tantsima. Nende jaoks oli tantsupõrand nagu mingi lihalett. Tantsimine nende keeles tähendab enda hõõrumist sinu vastu. Enamus neidusid muide laseb seda teha, sellepärast pooled noormehed ei küsinud ka midagi, vaid lihtsalt tulid ja hakkasid oma nõmedaid liigutusi tegema. Olin esialgu veits kohkunud, et appi, kui palju perverte. Kuid ma ei lasknud sellel tundel ennast segada, kui mingisugunegi meesterahvas minu ligi tuli, sai ta ühe terava kommentaari osaliseks. Nad kadusid kiiresti.
Vähemasti polnud need lollpead järjekindlad.
Oli ka teisest puust inimesi, kes lihtsalt tulid ja katsusid su tagumikku. See juhtus vähemalt kümme korda. Haige või mis? Julge teha, julge tunnistada. Ma ei leidnud mitte ükski kord süüdlast.
Mitte just väga veetlevad neiud ronisid lava peale ja koorisid riideid seljast. Kellel oli ulmeliselt suur kõht, kes oli rinnatu, megasuured reied, no nimetage vaid. Ilu on küll vaataja silmis, kuid no andke andeks, seal polnud midagi vaadata.
Ja üldsegi, kus on noorte neidude eneseväärikus?..
See ruum ei köitnud meid kauaks. Tantsumuusika saal oli veidike suurem ja mitte nii täis, vot seal saime korralikult tantsida.
Kaks "inglit" tantsisid lava peal, mehed olid nende ette kogunenud ja lihtsalt jõllitasid neid. Olen kindel, et ila ka tilkus.
See koht ei jätnud endast head muljet. Ma võib-olla olen veidike vanamoodne tõesti, kuid mina küll ei kannata, kui mingisugused võõrad ilalõuad mind katsuma tulevad.
Tagasitee autosse oli piinarikas, unistasin kuidas jõuan koju ja tõmban villased jalga.
Laupäeva hommikul tegime väikese shopingutuuri Tine, Christina ja Annaga. Minu jalgpallimäng jäi lume tõttu ära.
Nad tutvustasid mulle ühte suurt kaubamaja, mis oli, ma ei oska seda sõnadesse panna, imeline kaubamaja.
Kas keegi on kunagi käinud hubases kaubamajas? Vot selline see just oligi, hubane.
Mitu mitu tundi kolasime seal ringi ja ikka jäid paljud poed nägemata, see on üüratulr suur.
Ostsin endale roosad dressipüksid ühest poest, mille nimi on Abercrombie & Fitch. Armastan seda poodi. Sa ei näe mitte kunagi, mis selle poe sisu on, pead lihtsalt uudishimust sisse minema. Selline käiguke viib sind sisse, kõik on hämar ja lummav, palju ilusaid riideid, ilusaid ja kalleid. Mina ostsin oma püksid alega, - 70%.
Seinu kaunistavad ilusad mees modellid, poolalasti muidugi. Ja seal sees on selline lõhn, mis hakkab sulle automaatselt meeldima, selline hästi mehine ja mõnus. Me leidsime poe üles muide lõhna järgi, pool kaubamaja oli seda täis.
Riided on mõlemitele, meestele ja naistele. Oeh, armastan seda poodi!
Armastan jõule ka. Jooksin "Jõulupoodi" sisse. Sellised ilusad suured valged sambad olid usteks, lagi oli nii kõrge seal sees.
Kõik säras, nii palju kui silm seletas, nägin kuuski, kõik ehitud erakordselt ilusti.
Tõesti nagu ameerika filmides. Mina usun, et lihtsus on voorus, kuid ausalt öeldes, see oli kaunis vaatepilt, kuuski polnud peaaegu nende ehete all nähagi. Mu süda oli nii soe. Mõtlesin ainult, et tahaks endale ka koju sellist, mis siis, et jõulud pole käes. Olekski võinud sinna seda vaatama jääda.
Ma usun, et ma tean nüüd kuidas pisikesed lapsed ennast kommipoes tunnevad.
Laupäeva õhtu veetsin üksi, need kassid ainult magavad meil siin.
Eile käisin talvesaapaid ostmas. Sain need 300.-, karusnahast sellised ilusad ilusad poolsaapad.
Olen õnnelik, see oli hea ost.
Varsti pidi jälle soojaks minema, siin ilm vahetub koos nädalaga.
Tuesday, October 6, 2009
Wednesday, September 23, 2009
Vahest on nii, et plaanid midagi tükk aega, kuid kui see õige hetk käes on, läheb kõik hoopis teistmoodi.
Nii juhtus reedel. Võtsin oma roosa sõbra käevangu ja hakkasin Cherry Creek'i poole kimama, muidugi et jälle kinno minna. Ega ma alla ei anna, pean endale ühe ägeda seltskonna siin leidma. Minu õnnetuseks jõudsin sinna kohale liiga hilja : piletid Whiteout'ile olid välja müüdud.. Ja see pidi juhtuma just nüüd? Just see õhtu, kui mul oli tuju sõpru leida?
Istusin kassa kõrval olevale pingile, mäletan, et mõtlesin, et elu on ikka ebaõnnestumisi täis. Kuid kes selles süüdi on? Kinopileti müüjad? Tuul, mis mulle vastu puhus? Maja oli kinost liiga kaugel? Jumal? See variant, et tulin liiga hilja kodust välja, tuli mul mõttesse kõige viimasena.. Elu on meiega vahest ebaõiglane, sest oleme selle ära teeninud. Alati ei serveerita meile kõike hõbekandikul nina alla, olgugi et see oli vaid kinopilet.
Natuke aega istumist ja mõtlemist, ning jõudsin järeldusele, et pole mõtet nuriseda, Denver on ju pimedas nii nii ilus. Ratta selga ja koju tagasi, kuid see-eest vaadet nautides. Tiirutasin lähedal olevatel tänavatel ringi, jah vanaema, kodu lähedal! I'm going crazy with her!! Suured ilusad majad, kõik tulesid täis, inimesed tegemas oma nädalavahetuse asju. Kuidagi lummav pilt. Kujutlesin, et milline minu kunagine maja hakkab välja nägema, hmm, sinna on veel natuke aega..
Jõudsin 11 paiku koju ja ronisin oma suurde voodisse. Enne seda panin puhuri ka tööle, et ma seda neetud rongi ei kuuleks, mis iga öö ringi sõidab ja meeletult valju häälega tuututab. Kõhedust tekitav hääl. Keegi filmi "Kesköine liharong" on näinud? ...
Laupäeval ei saanud nii kaua magada kui oleks tahtnud. Kell 12:15 hakkas meil pereisaga jalgpalli mäng. Enne seda käisime veel rohelisi t-särke ja mulle putsasid (jalanõud) ostmas. Igatahes kellegi kaudu meid soovitati sellele tiimile, mille nime ma ei tea muidugi siiamaani. Segameeskond, vanus 19-38, huvitav kas pole? Mina olin ainuke 19 muide. Arvasin, et minu jaoks suurepärane, need vanad kännud ei jaksa ju joosta. Kuid mul oli raskusi nende kannul püsimisega ( häbi)..
Meie vastased aga ei tulnudki tol päeval kohale, luuserid! Mängisime paar tundi omavahel, et lihtsalt soe sisse saada ja üksteist paremini tundma õppida. Nüüd peame iga laupäev kohal käima. Kohustusi tuleb aina juurde.
Peale mängu lõppu üks 30-aastane tiimikaaslane kutsus mind, noh, põhimõtteliselt välja. Keeldusin viisakalt. Autosse istudes hakkasime pereisaga mõlemad naerma. Ta arvas, et oleks olnud tarbekas öelda : vastik pervert!
Kojujõudes võtsin elu pikima külma dussi, väga mõnus oli.
See sama õhtu läksin uuele katsele sõpru leida, ja teate mis, see õNNESTUS. Oli ka aeg!!
Astusin ühte jalanõupoodi sisse ja seal nad olidki : 5 Mehhiko neiut, kadestamisväärt päevitustega ja kõik ostmas talvesaapaid. Cristy tundis mu kohe ära ja hõikas, et hei, tere Gret. Ta jah kaotas -e sealt lõpust ära, kuid pole hullu, pole ju ühtegi täiuslikku sõpra olemas. Selgus, et oleme ühes au pair (lapsehoidja) rühmas, peame iga kuu koosolekutel käima ja aru andma, et kuidas meile siin meeldib ning kas kõik on ikka korras. Mina ohmu aga teda ei mäletanud. Peaksin olema teda ühe korra näinud Elitschi lõbustuspargis, kuid ma ju jutustasin ainult nende austraalia tüdrukutega seal, kellega ma pole enam üldse suhelnud. Nad hoiavad eemale, sest ma pole ju 21 ja pidudel käia ei tohi. Oeh!
Cristy mainis, et ta oli üritanud minuga seal vestlust alustada, kuid ma ei võtnud vedu. Milline idioot! Life is a bitch sometimes.
Jäin muidugi nendega, shoppasime veidike, meiega ühines vahepeal veel üks noormees, kes on samuti Mehhikost ja neiu Saksamaalt. Otsustasime kõik koos Whiteout' i minna vaatama. Mul oli ilmselgelt hea meel, et ma ei olnud seda teinud eelmine õhtu. Kõik sujus suurepäraselt. Enne filmi algust vestlesime maast ja ilmast, vahetasime numbreid jne, nad on kõik super toredad. Missioon täidetud : Ma pole enam üksi. Tol päeval uinusin naeratus näol, sõbrad on ülimalt tähtsad.
Pühapäeval pidin JäLLE vara tõusma, kell 8:00. Seekord läksime pereisa ja ta sõprade ning sõbrannadega Ameerika jalgpalli vaatama. The Broncos, kes on Denveri tiim, versus The Browns. Mäng ise aga algas alles kell kaks päeval, meie olime parklas kohal kell 9 hommikul. Ja ega me ei olnud sugugi ainukesed, kes nii vara platsis olid. Ei, parklaid oli kokku 10, a-j, ja kõik nad hakkasid vaikselt täis saama, inimesi oli hunnikute viisi, lärm oli meeletu. Inimesi oli kohal üle Ameerika, kõik grillisid burgereid ja jõid õlut, üks auto uhkem kui teine, muusika kõigil plärtsumas. Ma ei ole mitte kunagi midagi sellist näinud.
Meie parkisime oma tibimagneti The Browns'i fännide juurde, sest just nende poolt olid teised. Mina teadsin kohe algusest peale, et mõtekas on mõlema poolt olla, arvestades asjaolu, et kumbki tiim EI OSKA mängida. Ja oi, kuidas nad seda hiljem tõestasid.
Grillisime burgereid nagu kord ja kohus ning loopisime jalgpalli. Võõrad tulid meiega aeg-ajalt rääkima ja niisama uudistama.
Peale seda, kui olin ära söönud, jõin ühe lahjema õlle ära. Nii palav oli. Võtsin päikest ja nautisin hetke, järgmine päev olin ära põlenud muide, terve päev Denveri päikese käes olla on hullumeelne.
Peagi oli kell kaks ja meie mäng algas. Istusime kolmandal korrusel, vaade oli hea. Inimesi oli kohal 75 000. Kõik karjusid ja seletasid, päeva lõpuks mu kõrvad lausa nõudsid puhkust. Kuid see kõik oli seda väärt. Väga äge kogemus oli, plaanin seda mingi aja pärast kindlasti korrata.
The Broncos võitis, seis oli 26:3 vms. Ulme ju. Tavaliselt on skoor tiimidel üle 60, kuid nemad on lihtsalt natuke kehvad. Palka saavad selle eest ikkagi väga hästi.
Teisipäeva hommikul tõusin varakult voodist üles, ega siis iga päev pole sünnipäev.
Pere andis kingi üle ja soovis õnne. See oli armas.
Nendega läksime õhtul koos välja, restoranis oli reserveering kell 18:15, nime ei mäleta, sest tol hetkel ei olnud see vajalik, kuid tean, et see oli Itaalia oma.
Tellisime singilõigud, mis olid pooltoored ja vastikud, juustupallikesed, mis viisid mu keele alla, sealiha ja saia segu, mis oli ka tapvalt hea. Jennell ja Todd jõid Rose veini ja mina apelsinimahla, sest mangot neil kahjuks polnud, see on mu uus kirg nüüd. Peale seda tellisime pitsad, see on ikka uskumatu, kui häid asju inimesed teha oskavad.
Peale söömist läksime oma tsirkuse shoule. See toimus ühes suures telgis, natuke kesklinnast väljas. Todd läks istus sisse ära, kuid meie Jennelliga läksime wc-sse. Me ei suutnud 5 minutiga ära käia, mille tõttu pidime natuke ootama, enne kui see jutukas turvamees meid sisse lasi. Ta küsis meie käest, et kas oleme õed? MIDA? Jennell hakkas naerma ja pilgutas mulle, ütles, et ta mu ema ja et minul täna sünnipäev. Selle peale küsis see jutukas, sassis hammastega turvamees, et kas ma sain 14.. Peale minu kurja pilku parandas ennast ja pakkus vanuseks 17. No andke abi! Ma sain 20-aastaseks, ja ta pakkus mulle 14? Kurat, enam meik ka ei aita. Kui keegi teab mõnda neiut, kes on paremini säilinud, kui mina, andke aga teada, ma tahaksin temaga täitsa kohtuda..
Reede õhtul lähen vaatan ühe siinse klubi The Vinyl üle, oma uute sõpradega muidugi. Olen elevil. Tahaks väga tantsida! Hea moodus välja elamiseks. Tean, et enamik neidusid nõustub selle väitega..
Nii juhtus reedel. Võtsin oma roosa sõbra käevangu ja hakkasin Cherry Creek'i poole kimama, muidugi et jälle kinno minna. Ega ma alla ei anna, pean endale ühe ägeda seltskonna siin leidma. Minu õnnetuseks jõudsin sinna kohale liiga hilja : piletid Whiteout'ile olid välja müüdud.. Ja see pidi juhtuma just nüüd? Just see õhtu, kui mul oli tuju sõpru leida?
Istusin kassa kõrval olevale pingile, mäletan, et mõtlesin, et elu on ikka ebaõnnestumisi täis. Kuid kes selles süüdi on? Kinopileti müüjad? Tuul, mis mulle vastu puhus? Maja oli kinost liiga kaugel? Jumal? See variant, et tulin liiga hilja kodust välja, tuli mul mõttesse kõige viimasena.. Elu on meiega vahest ebaõiglane, sest oleme selle ära teeninud. Alati ei serveerita meile kõike hõbekandikul nina alla, olgugi et see oli vaid kinopilet.
Natuke aega istumist ja mõtlemist, ning jõudsin järeldusele, et pole mõtet nuriseda, Denver on ju pimedas nii nii ilus. Ratta selga ja koju tagasi, kuid see-eest vaadet nautides. Tiirutasin lähedal olevatel tänavatel ringi, jah vanaema, kodu lähedal! I'm going crazy with her!! Suured ilusad majad, kõik tulesid täis, inimesed tegemas oma nädalavahetuse asju. Kuidagi lummav pilt. Kujutlesin, et milline minu kunagine maja hakkab välja nägema, hmm, sinna on veel natuke aega..
Jõudsin 11 paiku koju ja ronisin oma suurde voodisse. Enne seda panin puhuri ka tööle, et ma seda neetud rongi ei kuuleks, mis iga öö ringi sõidab ja meeletult valju häälega tuututab. Kõhedust tekitav hääl. Keegi filmi "Kesköine liharong" on näinud? ...
Laupäeval ei saanud nii kaua magada kui oleks tahtnud. Kell 12:15 hakkas meil pereisaga jalgpalli mäng. Enne seda käisime veel rohelisi t-särke ja mulle putsasid (jalanõud) ostmas. Igatahes kellegi kaudu meid soovitati sellele tiimile, mille nime ma ei tea muidugi siiamaani. Segameeskond, vanus 19-38, huvitav kas pole? Mina olin ainuke 19 muide. Arvasin, et minu jaoks suurepärane, need vanad kännud ei jaksa ju joosta. Kuid mul oli raskusi nende kannul püsimisega ( häbi)..
Meie vastased aga ei tulnudki tol päeval kohale, luuserid! Mängisime paar tundi omavahel, et lihtsalt soe sisse saada ja üksteist paremini tundma õppida. Nüüd peame iga laupäev kohal käima. Kohustusi tuleb aina juurde.
Peale mängu lõppu üks 30-aastane tiimikaaslane kutsus mind, noh, põhimõtteliselt välja. Keeldusin viisakalt. Autosse istudes hakkasime pereisaga mõlemad naerma. Ta arvas, et oleks olnud tarbekas öelda : vastik pervert!
Kojujõudes võtsin elu pikima külma dussi, väga mõnus oli.
See sama õhtu läksin uuele katsele sõpru leida, ja teate mis, see õNNESTUS. Oli ka aeg!!
Astusin ühte jalanõupoodi sisse ja seal nad olidki : 5 Mehhiko neiut, kadestamisväärt päevitustega ja kõik ostmas talvesaapaid. Cristy tundis mu kohe ära ja hõikas, et hei, tere Gret. Ta jah kaotas -e sealt lõpust ära, kuid pole hullu, pole ju ühtegi täiuslikku sõpra olemas. Selgus, et oleme ühes au pair (lapsehoidja) rühmas, peame iga kuu koosolekutel käima ja aru andma, et kuidas meile siin meeldib ning kas kõik on ikka korras. Mina ohmu aga teda ei mäletanud. Peaksin olema teda ühe korra näinud Elitschi lõbustuspargis, kuid ma ju jutustasin ainult nende austraalia tüdrukutega seal, kellega ma pole enam üldse suhelnud. Nad hoiavad eemale, sest ma pole ju 21 ja pidudel käia ei tohi. Oeh!
Cristy mainis, et ta oli üritanud minuga seal vestlust alustada, kuid ma ei võtnud vedu. Milline idioot! Life is a bitch sometimes.
Jäin muidugi nendega, shoppasime veidike, meiega ühines vahepeal veel üks noormees, kes on samuti Mehhikost ja neiu Saksamaalt. Otsustasime kõik koos Whiteout' i minna vaatama. Mul oli ilmselgelt hea meel, et ma ei olnud seda teinud eelmine õhtu. Kõik sujus suurepäraselt. Enne filmi algust vestlesime maast ja ilmast, vahetasime numbreid jne, nad on kõik super toredad. Missioon täidetud : Ma pole enam üksi. Tol päeval uinusin naeratus näol, sõbrad on ülimalt tähtsad.
Pühapäeval pidin JäLLE vara tõusma, kell 8:00. Seekord läksime pereisa ja ta sõprade ning sõbrannadega Ameerika jalgpalli vaatama. The Broncos, kes on Denveri tiim, versus The Browns. Mäng ise aga algas alles kell kaks päeval, meie olime parklas kohal kell 9 hommikul. Ja ega me ei olnud sugugi ainukesed, kes nii vara platsis olid. Ei, parklaid oli kokku 10, a-j, ja kõik nad hakkasid vaikselt täis saama, inimesi oli hunnikute viisi, lärm oli meeletu. Inimesi oli kohal üle Ameerika, kõik grillisid burgereid ja jõid õlut, üks auto uhkem kui teine, muusika kõigil plärtsumas. Ma ei ole mitte kunagi midagi sellist näinud.
Meie parkisime oma tibimagneti The Browns'i fännide juurde, sest just nende poolt olid teised. Mina teadsin kohe algusest peale, et mõtekas on mõlema poolt olla, arvestades asjaolu, et kumbki tiim EI OSKA mängida. Ja oi, kuidas nad seda hiljem tõestasid.
Grillisime burgereid nagu kord ja kohus ning loopisime jalgpalli. Võõrad tulid meiega aeg-ajalt rääkima ja niisama uudistama.
Peale seda, kui olin ära söönud, jõin ühe lahjema õlle ära. Nii palav oli. Võtsin päikest ja nautisin hetke, järgmine päev olin ära põlenud muide, terve päev Denveri päikese käes olla on hullumeelne.
Peagi oli kell kaks ja meie mäng algas. Istusime kolmandal korrusel, vaade oli hea. Inimesi oli kohal 75 000. Kõik karjusid ja seletasid, päeva lõpuks mu kõrvad lausa nõudsid puhkust. Kuid see kõik oli seda väärt. Väga äge kogemus oli, plaanin seda mingi aja pärast kindlasti korrata.
The Broncos võitis, seis oli 26:3 vms. Ulme ju. Tavaliselt on skoor tiimidel üle 60, kuid nemad on lihtsalt natuke kehvad. Palka saavad selle eest ikkagi väga hästi.
Teisipäeva hommikul tõusin varakult voodist üles, ega siis iga päev pole sünnipäev.
Pere andis kingi üle ja soovis õnne. See oli armas.
Nendega läksime õhtul koos välja, restoranis oli reserveering kell 18:15, nime ei mäleta, sest tol hetkel ei olnud see vajalik, kuid tean, et see oli Itaalia oma.
Tellisime singilõigud, mis olid pooltoored ja vastikud, juustupallikesed, mis viisid mu keele alla, sealiha ja saia segu, mis oli ka tapvalt hea. Jennell ja Todd jõid Rose veini ja mina apelsinimahla, sest mangot neil kahjuks polnud, see on mu uus kirg nüüd. Peale seda tellisime pitsad, see on ikka uskumatu, kui häid asju inimesed teha oskavad.
Peale söömist läksime oma tsirkuse shoule. See toimus ühes suures telgis, natuke kesklinnast väljas. Todd läks istus sisse ära, kuid meie Jennelliga läksime wc-sse. Me ei suutnud 5 minutiga ära käia, mille tõttu pidime natuke ootama, enne kui see jutukas turvamees meid sisse lasi. Ta küsis meie käest, et kas oleme õed? MIDA? Jennell hakkas naerma ja pilgutas mulle, ütles, et ta mu ema ja et minul täna sünnipäev. Selle peale küsis see jutukas, sassis hammastega turvamees, et kas ma sain 14.. Peale minu kurja pilku parandas ennast ja pakkus vanuseks 17. No andke abi! Ma sain 20-aastaseks, ja ta pakkus mulle 14? Kurat, enam meik ka ei aita. Kui keegi teab mõnda neiut, kes on paremini säilinud, kui mina, andke aga teada, ma tahaksin temaga täitsa kohtuda..
Reede õhtul lähen vaatan ühe siinse klubi The Vinyl üle, oma uute sõpradega muidugi. Olen elevil. Tahaks väga tantsida! Hea moodus välja elamiseks. Tean, et enamik neidusid nõustub selle väitega..
Subscribe to:
Posts (Atom)