Eluteed on alati keerulised olnud. Mõnel veab ja saab rikkaks, teised peavad aga terve elu töötama. Ameerikas on kergem raha teenida, kui Eestis, sest inimesed on siin janus ekstreemsuse järgi, eestlased on aga, olgem ausad, tuimad : Ah, mis seal ikka.. Juhtusin täna E kanalilt ühte noort naisterahvast vaatama, kes tegi läbi kunstliku viljastamise. Ta lasi enda sisse "igaks juhuks" panna 6 munarakku, millest kaks pooldusid, mille tõttu kokku sai ta 8 last.
Kujutage ette 8 BEEBIT : kõik kisavad, tahavad süüa ja kakavad, mees jättis ka maha noh, argpüks, aga samas ei pane pahaks ka. Ja nüüd, see noor naisterahvas teeb saadet koos oma beebidega, kurdab kui raske elu tal on ja et mehed on sead. Ta teenib hullu raha selle eest. Ameeriklased ütlevad, et vihkavad teda, kuid ise vaatavad ta saadet. ULME.

Minu otsus siia tulla on ka seotud sellega, et tahaks midagi uut, ägedat, teistsugust kogeda, veits raha ka ja ongi olemas. Kahju ainult, et Colorados eriti palju kuulsusi ei ela. Neil on kõigil suvemajad siin, aga kurat, suvi hakkab läbi ju saama. Tom Cruise elab kuskil siin läheduses, aga ei, ta pole mulle kuangi eriti palju meeldinud..
Denver, linn, kus elan, on päris suur. Siin elab sama palju inimesi, kui Eestis kokku. Naljakas, või mis? Mulle meeldib siin, inimesed on väga viisakad, ilusate autodega enamus, majad on ka VAU. Nende keskklass on meie kõrg, ja siin alla keskmise pole, nii et see koht võtab sõnatuks küll.
Minu "uus" pere siin on väga tore : neil on imearmsad kümnekuused kaksikud, kellest ühte kutsume paksuks ja teist pähkliks, kaks kassi Cleopatra ja Zuz, kellest esimene on väga tujukas ja teine kardab kõike ja kõiki, ilus hubane kodu, Toyota maastur ja ilma katuseta audi, mis on hull tibimagnet, huumorimeel on neil ka õiges kohas. Olen rahul, kes ei oleks?

Käisime täna lastega loomaaias, kus nägime, OH üllatust, loomi. Peab mainima, et neid oli seal ikka päris palju. Kui ma kunagi seda lubada saan, soetan endale koju kaelkirjaku. No, nad on lihtsalt nii armsad, suured, aga armsad. Pereemale mainisin ,et jõuludeks küsin jõuluvanalt endale Aafrikast pisikese tiigripoja, keda saaks koguaeg kaisutada ja musitada. Eks näis, mis saab, loodan parimat.


Sportima peab ka, eriti kui olla nii hea toidu peal kui mina. Alguses mu kõht polnud vaimustuses siin pakutavast toidust, kuid asi hakkab tasapisi muutuma meelepärasemaks. Otsustasin siis 5 tundi tagasi, et lähen "lihaseid" kulutama jalgrattaga, iseenesest oli tore, tegin 10 km. ringi - parki, seal paar ringi ja tagasi. Ei pannud nagu tähelegi, et inimesed jõllitavad. Mäest alla sõites lasin tuulel veel oma põski paitada ja olin uhke,et olen ju ikkagi USAs. Kui tagasi jõudsin, sain aru, et midagi peab valesti olema : pereisa naerab kõht kõveras, et kus sa niiiii kaua olid, nemad arvasid, et saan aru, et see ratas polnud minu eale vastav. Nad andsid mulle meelega suuure, igavese kobaka roosade lilledega ratta, millel oli korv ka ees ja millega tavaliselt sõidavad nii umbes 60-aastased. "Tänan" neid südamest!

Nii hea on praegu puhata, kell on 10:40 õhtul, pikk päev on seljataga, Tanel Padar laulab taustaks oma mõnusat viisikest, kahju ainult, et arvutist, ega serenaadist ära ei ütleks küll, unistada ju võib.