Aeg lendab! Endale tundub, et olen siin olnud juba terve igavik, tegelikult vaid kuu aega ja 11 päeva. Kõik on olnud peadpööritavalt huvitav. Kuid ma ei hakka eitama, et on olnud hetki, kui tahaks tagasi koju. Tagasi pere ja sõprade juurde, kes oskavad alati toeks olla ning elu rõõmsamaks muuta. Olen siin ju päris üksi!
Reedel käisin oma roosa rattaga linna peal kimamas. Denver on õhtuti lausa muinasjutu linn - kõik need säravad tuled, inimesed, muusika iga nurga peal mängimas - pidu ei lõpe siin mitte kunagi! Päris ausalt. Isegi nädala sees on restoranid ja baarid pungil inimesi täis.
Igatahes kaua ma seal ei olnud, trots tuli peale, miks pean ma seda kõike üksi nägema? Pole mitte kedagi, kellega seda avastamist jagada.. Võtsin suuna mägede poole, sest mulle meeldib neid õhtuti vaadata. 30 minutit sõitmist ja olin jõudnud ghetosse, see on see koht, kus enamus mustanahalisi elab, see kant pole just kõige sõbralikum. Kuid mind ei huvitanud, tundsin ennast ju nii üksi, pidin mägesid lähemalt nägema. Ja see oli seda väärt. Uskuge mind, nad pole kunagi niimoodi sillerdanud kui too õhtu.


Laupäeva hommikul käisin pargis jalutamas. Ja mida ma seal nägin? : üks meesterahvas oli pikali maas. Hakkasin tema poole jooksma, kükitasin maha ja küsisin paanikas, et kas kõik on korras? Ta vaatas mind imelikult ja lausus, et ta vaid puhkab, kaevamine on raske töö. Ja tõesti, ühtäkki märkasin tema kõrval labidat ja väikest puud, kõik sai selgeks. Piinlikkuses lahkusin. Eks kasutan oma supernaise võimeid siis kunagi hiljem.

Kella ühest algasid mul enesekaitse kursused. Nüüd oskan karated, see on väga huvitav. Mulle pöörati seal palju tähelepanu : meie 50 aastane õpetaja ütles, et need Euroopa naised on ikka kõige paremad, ja muidugi kõik näited, mis ta tegi, tegi ta minu peal. Oeh jah!
Peale kursuseid läksin kaubamajja ja ostsin endale kleidi ja talvejaki, peab ju valmistuma, mis siis, et ma ei tea kas lumi tuleb maha või mitte...

Eile käisime perega mägedes, see oli minule esimene kord. Külastasime Evergreen'i, mis oli lausa hingemattev. Sõitsime niisama ringi, tegime pilte ja vaatasime miljoni dollari maju, muidugi oli ka kallimaid. Seal oli käimas üks üritus, meie keeles oli see laat - Chilli pepper. Inimesi oli palju, võib-olla oli see tingitud tasuta õllest, ameeriklased sellest ära ei ütle. Pereisa tuli mingi aja pärast minu juurde, pisike potsik käes, et näed, sulle ka midagi. Kallasin endale selle siis sisse ja oh sa pagan, kus siis läks tantsuks. Pole elu sees, midagi sellist proovinud. Terve pudeli vett sain peale seda ära joodud. Pereisa muidugi naeris kõht kõveras. On ikka kaabakas küll!!

Järgmine kuu on Halloween. Oi, kuidas ma seda ootan. Meil tuleb siin suur kostüümi pidu. Kavatsen surnud printsess olla ja tänavatel lapsi hirmutada. See on arvatavasti ainuke kord, kui saan sellist nalja teha!