Hommikul ärkan kell 8:15, teen oma voodi korda, panen riidesse ja torman vannituppa, et hambaid pesta ning nägu kreemitada. Kui see tehtud, siis enda tuppa tagasi, et juuksed hobusesabasse sättida, vahest panen kõrvarõngad ka kõrva, ning olengi valmis, kell on 8:30.
Gabrelle ja Adrianna juba ootavad mind naerul nägudega köögis, nad tahavad süüa saada. Jennell ja Todd lähevad tööle, me jääme kolmekesi, kassid Cleo ja Zuzor magavad all toas, see on nende lemmik tegevus.
Menüüs on pudru, jogurt ja mahl. Pliksid pole veel aastasedki, kuid magusal ja soolasel teevad suurepäraselt vahet.
Kui kõik otsas, siis jääme ülemisele korrusele mängima, mina söön vahepeal müslit ja laon eelmise õhtu nõud nõudepesumasinasse, plikse ei lase aga silmist, sest see on uskumatu mis asju nad endale suhu tahavad toppida.
Kui kell saab 10:00 siis on hommikuse uinaku aeg. Vahetame mähkmed ära, mis ei ole minu lemmik eriala, kuid mis kahjuks käib lastega kaasa, ning voodisse.
Nad magavad tavaliselt kaks tundi, mis tähendab, et kell 12:00 nad tõusevad.
Pool tundi mängime ning siis uuesti sööma. Seekord valin toidu mina. Midagi soolast ja midagi magusat, oleneb, mis kapist kätte juhtub. Piima ka kõrvale.
Saan naerda, sest nad teevad alati nii palju totakaid nägusid.
Mängime veel ja ajame oma asja, kuni kell saab 15:00 ja pliksid lähevad jälle magama, seekord lõunauinakule. Nad magavad tund aega ning ärkavad kell 16:00.
Mida mina nii kaua teen? Olen internetis või vaatan televiisorit, viimasel ajal olen raamatut sattunud lugema, Ava Diamond "Feisty women", mis on uskumatult hea raamat.
Kui Gabrielle ja Adrianna tõusevad, siis nad saavad mõlemad ühe pudelitäie sooja piima, mille söötmisega pean abiks olema. Kui kell saab 17:30 tuleb Jennell koju ja minu tööpäev on läbi.
Kellaajad on küll paigas, kuid iga päev on minu jaoks uus. Väikeste lastega lihtsalt on nii, nad on nii naljakad, positiivsed ja täis rõõmu, et nad muudavad ka sinu selliseks.
Olen neile tänulik.


üle-üle eelmine reede oli plaan minna oma uute sõbrannadega klubisse tantsima, see aga jäi ära, sest viimasel minutil pidid nad töötama. See ei olnud muidugi hea, kuid mis seal ikka. Ainuke põnev asi too kord oli järjekordne jalgpalli mäng, mille meie tiim French toast võitis, Jeeei!

üle eelmine reede käisin jälle kinos. Kahju, et neil kliendikaarti pole, ma oleks neil nr.1 klient.
Tegelikult, kui nüüd hästi järele mõelda, siis nad vist isegi teavad seda. Tahtsin popkorni osta ja ühe coca-cola ka, järjekord oli pikk, üks noorukitest turvameestest hõikas midagi leti taga olevale tüübile, too avas kassa ja kutsus mind sinna, sain oma asjad kätte ja olin õnnelik. Minu taha oli sekundiga uus inimeste rivi tekkinud, kuid too müüa sulges peale minu ostu kassa. Kuulsin vaid inimeste ohkeid, et Kammoon, ole nüüd. Turvamees pilgutas mulle silma ja soovis head filmivaatamist.
Filmi nimi oli "The Invention of Lying", mis oli, olgem ausad, ülimalt naljakas.
Selline paksuke mees, nöbininaga, õpib ära valetamise, mitte keegi teine maailmas aga ei oska seda teha.
Terve kinosaal oli naerukrampides, mina kaasa arvatud.
Järgmine päev oli jalgpalli mäng, esimene kaotus, ülikooli poistele, nad olid nii kiired.
Nad ütlesid, et olen hea kaitsemängija, vist sellepärast jooksidki mulle korduvalt otsa, nad olid suhteliselt agressiivsed. Mis ei tapa teeb tugevaks!
Pühapäeval käisin BBQ-l, teiste sõnadega grillimas. Tiimikaaslane Justin kutsus mind enda poole.
Uskumatu, Justin on 23-aastane ja ta elab OMA majas koos oma tüdrukuga. Neil on 8 ilusat tuba ja natuke vähem ilus auto. Koera veel pole.
Asi pole nii väga neis, selline nähtus 23-aastaste seas on sage. Neil on maja, auto, töö ja elukaaslane, ja seda kõike pikaks ajaks. Kuidas nad seda nii noorelt teevad? Ei tea. Aga ma uurin välja.
Suhted on neil ka teistsugused. Mitte mingisugust temperamenti, no mitte mingisugust, kõik on nii rahulik ja tavaline. Vaatasin neid kõiki terve õhtu.
Seal ma siis olin, kuue paariga, grillisime burgereid ja rääkisime maailma asjadest. Tegelikult oli rohkem nii, et mina istusin 6 tüdrukuga ja seletasin. Poisid vaatasid jalgpalli. Muide poiste kaks lemmikut asja on jalgpall ja telekamängud, sõltuvalt kaua on oldud oma tüdruksõbraga koos vahest seks ka. Nii arvasid vähemalt neiud. Ja seegi on siin tavaline, mehed jäävad alati pisikesteks poisteks. Pereisa Todd viis ka kõik oma mängud alles siis garaasi, kui Gabrielle ja Adrianna sündisid.
Lõpuks vaatasime kõik koos mingit saadet, millest mina ei saanud eriti midagi aru, sest oli hooaja viimane.
Too õhtu sõitsin esimest korda taksoga. Meeldejääv kogemus oli. Takso oli seest nii suur, viirukid põlesid ja kallis oli ka. Juht oli sõbralik mehike. Ta vaatas mind oma kulli pilguga aeg-ajalt peeglist, kui rääkis oma elust taksojuhina, kõhe oli natuke. Ta vaikis ja ütles mulle, et on päris kindel, et minul läheb elus väga hästi. Tiger Woods, kuulus golfimängija, abiellus ka ühe kena blondi neiuga, kes kujutate ette, oli lapsehoidja. Naljakas.
Kui tema arvates elus hästi minemine on rikka mehe leidmine, siis ta eksib rängalt. Not my cup of tea. Mina tahan olla iseseisev.

Nädal möödus linnutiivul. Reede oli mul vaba, sest pere startis 1 ajal Las Vegase poole.
Lehvitasin neile ukse pealt ja mõtlesin, et tegelikult mulle meeldiks rohkem, kui nad oleksid kodus.
Teistel tüdrukutel sõitis katus ära, et PIDU PIDU sinu juures. Ma ei olnud alguses nii vaimustuses, kuid pidin olukorraga leppima, nendest enam lahti ei saanud.
Kolme ajal sõin hommikust, muna ja peekonit, ning hakkasin vaikselt tüdrukute tulekuks valmistuma. Küpsetasin isegi koogi. Koristasin ka veits, palju teha polnud, sest mehhiklased just teisipäeval käisid.
Tine, Christina ja Anna saabusid umbes pool üheksa. Sõime kooki ja jutustasime, paigutasin nad igaühe kuskile voodisse ka, et kui klubist tagasi tuleme, siis ei pea selle asjaga jamama.
Tegime ka ühe veini lahti. Mulle see ei maitsenud, kuid nemad jõid selle isukalt ära. Nende arvates oli see parim vein üldse. Täna aga selgus, et see polnudki vein. See pudel, mille too õhtu haarasin, oli kaks aastat vana, mingi jõulujook, nagu glögi arvatavasti, väga vanaks läinud ja kange. Pole ime miks see niimoodi peale läks..
Sättisime veits ja panime klubi poole ajama.
Plaan oli minna The Vinyl-isse, kuid selgus, et sissepääs oli 21+, tavaliselt reede õhtuti on 18+.
Autot klubi juurde parkida ei saanud, pidime kaugemalt kohale jooksma ilma jakkideta. Muide, ilmateadet natukene : meil on lumi maas. Niisiiis, kleitide väel, miinuskraadid väljas, kontsakingad jalas, lume sees, jooksime nagu hullud. Ma ei tea kas tüdrukutel oli külm, nad jõid ju "veini", kuid mina olin tõeliselt jäätunud.
Kui kohalejõudes turvamees irvitas ja ütles, et me ei saagi sisse, mõtlesin, et virutan talle lihtsalt oma kontsaga munadesse..
Ma ei ole tavaliselt vägivaldne, kuid see olukord tundus tol hetkel nii õudne.
Enne, kui suutsin oma jalga tõsta, soovitas ta meil minna The Church'i. Kõlas halvasti, kuid mis seal ikka, olime juba kohal ju. Pidime edasi jooksma, tegin ühe pubi juures peatuse ja palusin, et laske sisse, kuid turvamehed vaid naersid ja andsid oma jaki mulle peale. Seisin paar minutit seal, nii hea soe oli, turvamehed arvasid, et võiksin aasta aja pärast, kui olen 21, tagasi tulla. Eks vaatan seda asja.
Pliksid aga kimasid edasi, mitte väga edukalt, sest jõudsin neile ilma pingutamata järgi.
Kohalejõudes naersime, sättisime soengud ilusaks tagasi, ning sisenesime peole.
Läksime hip-hopi saali, sest seal lasti kõige normaalsemat muusikat.
Liikuda sai vaevu, sest nii palju inimesi oli.
Tegime ühe nurga endale vabaks ning lasime käed ja jalad lendu. Nii hea oli. Täpselt see, mida vajasin. Kaua aga seda nautida ei saanud.
Iga 5, kui mitte vähem, minuti tagant tulid mingid tüübid ja kutsusid tantsima. Nende jaoks oli tantsupõrand nagu mingi lihalett. Tantsimine nende keeles tähendab enda hõõrumist sinu vastu. Enamus neidusid muide laseb seda teha, sellepärast pooled noormehed ei küsinud ka midagi, vaid lihtsalt tulid ja hakkasid oma nõmedaid liigutusi tegema. Olin esialgu veits kohkunud, et appi, kui palju perverte. Kuid ma ei lasknud sellel tundel ennast segada, kui mingisugunegi meesterahvas minu ligi tuli, sai ta ühe terava kommentaari osaliseks. Nad kadusid kiiresti.
Vähemasti polnud need lollpead järjekindlad.
Oli ka teisest puust inimesi, kes lihtsalt tulid ja katsusid su tagumikku. See juhtus vähemalt kümme korda. Haige või mis? Julge teha, julge tunnistada. Ma ei leidnud mitte ükski kord süüdlast.
Mitte just väga veetlevad neiud ronisid lava peale ja koorisid riideid seljast. Kellel oli ulmeliselt suur kõht, kes oli rinnatu, megasuured reied, no nimetage vaid. Ilu on küll vaataja silmis, kuid no andke andeks, seal polnud midagi vaadata.
Ja üldsegi, kus on noorte neidude eneseväärikus?..
See ruum ei köitnud meid kauaks. Tantsumuusika saal oli veidike suurem ja mitte nii täis, vot seal saime korralikult tantsida.
Kaks "inglit" tantsisid lava peal, mehed olid nende ette kogunenud ja lihtsalt jõllitasid neid. Olen kindel, et ila ka tilkus.
See koht ei jätnud endast head muljet. Ma võib-olla olen veidike vanamoodne tõesti, kuid mina küll ei kannata, kui mingisugused võõrad ilalõuad mind katsuma tulevad.
Tagasitee autosse oli piinarikas, unistasin kuidas jõuan koju ja tõmban villased jalga.
Laupäeva hommikul tegime väikese shopingutuuri Tine, Christina ja Annaga. Minu jalgpallimäng jäi lume tõttu ära.
Nad tutvustasid mulle ühte suurt kaubamaja, mis oli, ma ei oska seda sõnadesse panna, imeline kaubamaja.
Kas keegi on kunagi käinud hubases kaubamajas? Vot selline see just oligi, hubane.
Mitu mitu tundi kolasime seal ringi ja ikka jäid paljud poed nägemata, see on üüratulr suur.
Ostsin endale roosad dressipüksid ühest poest, mille nimi on Abercrombie & Fitch. Armastan seda poodi. Sa ei näe mitte kunagi, mis selle poe sisu on, pead lihtsalt uudishimust sisse minema. Selline käiguke viib sind sisse, kõik on hämar ja lummav, palju ilusaid riideid, ilusaid ja kalleid. Mina ostsin oma püksid alega, - 70%.
Seinu kaunistavad ilusad mees modellid, poolalasti muidugi. Ja seal sees on selline lõhn, mis hakkab sulle automaatselt meeldima, selline hästi mehine ja mõnus. Me leidsime poe üles muide lõhna järgi, pool kaubamaja oli seda täis.
Riided on mõlemitele, meestele ja naistele. Oeh, armastan seda poodi!
Armastan jõule ka. Jooksin "Jõulupoodi" sisse. Sellised ilusad suured valged sambad olid usteks, lagi oli nii kõrge seal sees.
Kõik säras, nii palju kui silm seletas, nägin kuuski, kõik ehitud erakordselt ilusti.
Tõesti nagu ameerika filmides. Mina usun, et lihtsus on voorus, kuid ausalt öeldes, see oli kaunis vaatepilt, kuuski polnud peaaegu nende ehete all nähagi. Mu süda oli nii soe. Mõtlesin ainult, et tahaks endale ka koju sellist, mis siis, et jõulud pole käes. Olekski võinud sinna seda vaatama jääda.
Ma usun, et ma tean nüüd kuidas pisikesed lapsed ennast kommipoes tunnevad.
Laupäeva õhtu veetsin üksi, need kassid ainult magavad meil siin.
Eile käisin talvesaapaid ostmas. Sain need 300.-, karusnahast sellised ilusad ilusad poolsaapad.
Olen õnnelik, see oli hea ost.

Varsti pidi jälle soojaks minema, siin ilm vahetub koos nädalaga.

OODAKE NäDALAVAHETUSENI !!!

Vahest on nii, et plaanid midagi tükk aega, kuid kui see õige hetk käes on, läheb kõik hoopis teistmoodi.
Nii juhtus reedel. Võtsin oma roosa sõbra käevangu ja hakkasin Cherry Creek'i poole kimama, muidugi et jälle kinno minna. Ega ma alla ei anna, pean endale ühe ägeda seltskonna siin leidma. Minu õnnetuseks jõudsin sinna kohale liiga hilja : piletid Whiteout'ile olid välja müüdud.. Ja see pidi juhtuma just nüüd? Just see õhtu, kui mul oli tuju sõpru leida?
Istusin kassa kõrval olevale pingile, mäletan, et mõtlesin, et elu on ikka ebaõnnestumisi täis. Kuid kes selles süüdi on? Kinopileti müüjad? Tuul, mis mulle vastu puhus? Maja oli kinost liiga kaugel? Jumal? See variant, et tulin liiga hilja kodust välja, tuli mul mõttesse kõige viimasena.. Elu on meiega vahest ebaõiglane, sest oleme selle ära teeninud. Alati ei serveerita meile kõike hõbekandikul nina alla, olgugi et see oli vaid kinopilet.
Natuke aega istumist ja mõtlemist, ning jõudsin järeldusele, et pole mõtet nuriseda, Denver on ju pimedas nii nii ilus. Ratta selga ja koju tagasi, kuid see-eest vaadet nautides. Tiirutasin lähedal olevatel tänavatel ringi, jah vanaema, kodu lähedal! I'm going crazy with her!! Suured ilusad majad, kõik tulesid täis, inimesed tegemas oma nädalavahetuse asju. Kuidagi lummav pilt. Kujutlesin, et milline minu kunagine maja hakkab välja nägema, hmm, sinna on veel natuke aega..
Jõudsin 11 paiku koju ja ronisin oma suurde voodisse. Enne seda panin puhuri ka tööle, et ma seda neetud rongi ei kuuleks, mis iga öö ringi sõidab ja meeletult valju häälega tuututab. Kõhedust tekitav hääl. Keegi filmi "Kesköine liharong" on näinud? ...


Laupäeval ei saanud nii kaua magada kui oleks tahtnud. Kell 12:15 hakkas meil pereisaga jalgpalli mäng. Enne seda käisime veel rohelisi t-särke ja mulle putsasid (jalanõud) ostmas. Igatahes kellegi kaudu meid soovitati sellele tiimile, mille nime ma ei tea muidugi siiamaani. Segameeskond, vanus 19-38, huvitav kas pole? Mina olin ainuke 19 muide. Arvasin, et minu jaoks suurepärane, need vanad kännud ei jaksa ju joosta. Kuid mul oli raskusi nende kannul püsimisega ( häbi)..
Meie vastased aga ei tulnudki tol päeval kohale, luuserid! Mängisime paar tundi omavahel, et lihtsalt soe sisse saada ja üksteist paremini tundma õppida. Nüüd peame iga laupäev kohal käima. Kohustusi tuleb aina juurde.
Peale mängu lõppu üks 30-aastane tiimikaaslane kutsus mind, noh, põhimõtteliselt välja. Keeldusin viisakalt. Autosse istudes hakkasime pereisaga mõlemad naerma. Ta arvas, et oleks olnud tarbekas öelda : vastik pervert!
Kojujõudes võtsin elu pikima külma dussi, väga mõnus oli.

See sama õhtu läksin uuele katsele sõpru leida, ja teate mis, see õNNESTUS. Oli ka aeg!!
Astusin ühte jalanõupoodi sisse ja seal nad olidki : 5 Mehhiko neiut, kadestamisväärt päevitustega ja kõik ostmas talvesaapaid. Cristy tundis mu kohe ära ja hõikas, et hei, tere Gret. Ta jah kaotas -e sealt lõpust ära, kuid pole hullu, pole ju ühtegi täiuslikku sõpra olemas. Selgus, et oleme ühes au pair (lapsehoidja) rühmas, peame iga kuu koosolekutel käima ja aru andma, et kuidas meile siin meeldib ning kas kõik on ikka korras. Mina ohmu aga teda ei mäletanud. Peaksin olema teda ühe korra näinud Elitschi lõbustuspargis, kuid ma ju jutustasin ainult nende austraalia tüdrukutega seal, kellega ma pole enam üldse suhelnud. Nad hoiavad eemale, sest ma pole ju 21 ja pidudel käia ei tohi. Oeh!
Cristy mainis, et ta oli üritanud minuga seal vestlust alustada, kuid ma ei võtnud vedu. Milline idioot! Life is a bitch sometimes.
Jäin muidugi nendega, shoppasime veidike, meiega ühines vahepeal veel üks noormees, kes on samuti Mehhikost ja neiu Saksamaalt. Otsustasime kõik koos Whiteout' i minna vaatama. Mul oli ilmselgelt hea meel, et ma ei olnud seda teinud eelmine õhtu. Kõik sujus suurepäraselt. Enne filmi algust vestlesime maast ja ilmast, vahetasime numbreid jne, nad on kõik super toredad. Missioon täidetud : Ma pole enam üksi. Tol päeval uinusin naeratus näol, sõbrad on ülimalt tähtsad.

Pühapäeval pidin JäLLE vara tõusma, kell 8:00. Seekord läksime pereisa ja ta sõprade ning sõbrannadega Ameerika jalgpalli vaatama. The Broncos, kes on Denveri tiim, versus The Browns. Mäng ise aga algas alles kell kaks päeval, meie olime parklas kohal kell 9 hommikul. Ja ega me ei olnud sugugi ainukesed, kes nii vara platsis olid. Ei, parklaid oli kokku 10, a-j, ja kõik nad hakkasid vaikselt täis saama, inimesi oli hunnikute viisi, lärm oli meeletu. Inimesi oli kohal üle Ameerika, kõik grillisid burgereid ja jõid õlut, üks auto uhkem kui teine, muusika kõigil plärtsumas. Ma ei ole mitte kunagi midagi sellist näinud.
Meie parkisime oma tibimagneti The Browns'i fännide juurde, sest just nende poolt olid teised. Mina teadsin kohe algusest peale, et mõtekas on mõlema poolt olla, arvestades asjaolu, et kumbki tiim EI OSKA mängida. Ja oi, kuidas nad seda hiljem tõestasid.
Grillisime burgereid nagu kord ja kohus ning loopisime jalgpalli. Võõrad tulid meiega aeg-ajalt rääkima ja niisama uudistama.
Peale seda, kui olin ära söönud, jõin ühe lahjema õlle ära. Nii palav oli. Võtsin päikest ja nautisin hetke, järgmine päev olin ära põlenud muide, terve päev Denveri päikese käes olla on hullumeelne.
Peagi oli kell kaks ja meie mäng algas. Istusime kolmandal korrusel, vaade oli hea. Inimesi oli kohal 75 000. Kõik karjusid ja seletasid, päeva lõpuks mu kõrvad lausa nõudsid puhkust. Kuid see kõik oli seda väärt. Väga äge kogemus oli, plaanin seda mingi aja pärast kindlasti korrata.
The Broncos võitis, seis oli 26:3 vms. Ulme ju. Tavaliselt on skoor tiimidel üle 60, kuid nemad on lihtsalt natuke kehvad. Palka saavad selle eest ikkagi väga hästi.

Teisipäeva hommikul tõusin varakult voodist üles, ega siis iga päev pole sünnipäev.
Pere andis kingi üle ja soovis õnne. See oli armas.
Nendega läksime õhtul koos välja, restoranis oli reserveering kell 18:15, nime ei mäleta, sest tol hetkel ei olnud see vajalik, kuid tean, et see oli Itaalia oma.
Tellisime singilõigud, mis olid pooltoored ja vastikud, juustupallikesed, mis viisid mu keele alla, sealiha ja saia segu, mis oli ka tapvalt hea. Jennell ja Todd jõid Rose veini ja mina apelsinimahla, sest mangot neil kahjuks polnud, see on mu uus kirg nüüd. Peale seda tellisime pitsad, see on ikka uskumatu, kui häid asju inimesed teha oskavad.
Peale söömist läksime oma tsirkuse shoule. See toimus ühes suures telgis, natuke kesklinnast väljas. Todd läks istus sisse ära, kuid meie Jennelliga läksime wc-sse. Me ei suutnud 5 minutiga ära käia, mille tõttu pidime natuke ootama, enne kui see jutukas turvamees meid sisse lasi. Ta küsis meie käest, et kas oleme õed? MIDA? Jennell hakkas naerma ja pilgutas mulle, ütles, et ta mu ema ja et minul täna sünnipäev. Selle peale küsis see jutukas, sassis hammastega turvamees, et kas ma sain 14.. Peale minu kurja pilku parandas ennast ja pakkus vanuseks 17. No andke abi! Ma sain 20-aastaseks, ja ta pakkus mulle 14? Kurat, enam meik ka ei aita. Kui keegi teab mõnda neiut, kes on paremini säilinud, kui mina, andke aga teada, ma tahaksin temaga täitsa kohtuda..

Reede õhtul lähen vaatan ühe siinse klubi The Vinyl üle, oma uute sõpradega muidugi. Olen elevil. Tahaks väga tantsida! Hea moodus välja elamiseks. Tean, et enamik neidusid nõustub selle väitega..

Aeg lendab! Endale tundub, et olen siin olnud juba terve igavik, tegelikult vaid kuu aega ja 11 päeva. Kõik on olnud peadpööritavalt huvitav. Kuid ma ei hakka eitama, et on olnud hetki, kui tahaks tagasi koju. Tagasi pere ja sõprade juurde, kes oskavad alati toeks olla ning elu rõõmsamaks muuta. Olen siin ju päris üksi!
Reedel käisin oma roosa rattaga linna peal kimamas. Denver on õhtuti lausa muinasjutu linn - kõik need säravad tuled, inimesed, muusika iga nurga peal mängimas - pidu ei lõpe siin mitte kunagi! Päris ausalt. Isegi nädala sees on restoranid ja baarid pungil inimesi täis.
Igatahes kaua ma seal ei olnud, trots tuli peale, miks pean ma seda kõike üksi nägema? Pole mitte kedagi, kellega seda avastamist jagada.. Võtsin suuna mägede poole, sest mulle meeldib neid õhtuti vaadata. 30 minutit sõitmist ja olin jõudnud ghetosse, see on see koht, kus enamus mustanahalisi elab, see kant pole just kõige sõbralikum. Kuid mind ei huvitanud, tundsin ennast ju nii üksi, pidin mägesid lähemalt nägema. Ja see oli seda väärt. Uskuge mind, nad pole kunagi niimoodi sillerdanud kui too õhtu.


Laupäeva hommikul käisin pargis jalutamas. Ja mida ma seal nägin? : üks meesterahvas oli pikali maas. Hakkasin tema poole jooksma, kükitasin maha ja küsisin paanikas, et kas kõik on korras? Ta vaatas mind imelikult ja lausus, et ta vaid puhkab, kaevamine on raske töö. Ja tõesti, ühtäkki märkasin tema kõrval labidat ja väikest puud, kõik sai selgeks. Piinlikkuses lahkusin. Eks kasutan oma supernaise võimeid siis kunagi hiljem.

Kella ühest algasid mul enesekaitse kursused. Nüüd oskan karated, see on väga huvitav. Mulle pöörati seal palju tähelepanu : meie 50 aastane õpetaja ütles, et need Euroopa naised on ikka kõige paremad, ja muidugi kõik näited, mis ta tegi, tegi ta minu peal. Oeh jah!
Peale kursuseid läksin kaubamajja ja ostsin endale kleidi ja talvejaki, peab ju valmistuma, mis siis, et ma ei tea kas lumi tuleb maha või mitte...

Eile käisime perega mägedes, see oli minule esimene kord. Külastasime Evergreen'i, mis oli lausa hingemattev. Sõitsime niisama ringi, tegime pilte ja vaatasime miljoni dollari maju, muidugi oli ka kallimaid. Seal oli käimas üks üritus, meie keeles oli see laat - Chilli pepper. Inimesi oli palju, võib-olla oli see tingitud tasuta õllest, ameeriklased sellest ära ei ütle. Pereisa tuli mingi aja pärast minu juurde, pisike potsik käes, et näed, sulle ka midagi. Kallasin endale selle siis sisse ja oh sa pagan, kus siis läks tantsuks. Pole elu sees, midagi sellist proovinud. Terve pudeli vett sain peale seda ära joodud. Pereisa muidugi naeris kõht kõveras. On ikka kaabakas küll!!

Järgmine kuu on Halloween. Oi, kuidas ma seda ootan. Meil tuleb siin suur kostüümi pidu. Kavatsen surnud printsess olla ja tänavatel lapsi hirmutada. See on arvatavasti ainuke kord, kui saan sellist nalja teha!

Kuidas Eestis ilmad? Juba talvejoped ja sallid välja otsitud...
HAH !! Mul siin soe - päeval üle 30 kraadi. Saan siiamaani enda kõige lühemat seelikut kanda, muudest riietest rääkimata. Puud on kõik alles rohelised, inimesed on rõõmsad. Suvi ei tahagi siin lõppeda! Juttude järgi see ei pruugigi, teinekord on aasta läbi soe. Sellepärast õnnistati seda kanti mägedega, kuhu saab minna, kui lumeigatsus peale tuleb. Uuendasime juba oma suusakuurorti aastakaarti ka perega, sest hakkame seal "üleval" palju aega veetma. Lihtslt suurepärane !!

Mul tuleb varsti sünnipäev, alates 22.septembrist hakkan oma 20-ndates elama. Masendav.
Igatahes selle sündmuse raames läheme perega tsirkusetuurile : Cirque du Soleil - Kooza, nad tulevad otse Las Vegasest. Vaatasime internetist selle etenduse sissejuhatust juba ka, see oli vägev. Kuid ega see ei saagi kehv olla, sest Vegases on ju kõik võimalik ja sama käib ka etenduse kohta..
Rääkides Vegasest, mu pere läheb sinna oktoobri kuus ja Grete jääb kodu valvuriks. Mul poleks seal midagi teha, kuskile sisse ma ju ei saa. Kavatsen midagi põnevat siin ette võtta..
Pereisa Todd natuke rääkis mulle ka sellest kohast. Kõik on võlts seal. Kuid selles see võlu peitubki : sa võid muutuda kelleks iganes, teha mida hing ihaldab, nautida suurimat vabadust, mida elus kogeda võib, unustada hetkeks oma reaalne elu. Inimesed kasutavad meelsasti seda võimalust ära. Rahasummad, mis seal liiguvad on üüratud, kuid ega seal pole midagi imestada, inimesi liigub seal ringi sama palju.
Mõne jaoks on see koht võrreldav paradiisiga. Vot, ei oska kommenteerida, pean ootama kuni 21.eluaastat täis saab ja ise seda paika külastada saan. Kuid kindlasti ei läheks ma sinna abielluma, nagu paljud inimesed, ma ei ole huvitatud sellest, et võlts Elvis mind paari paneb. Kuigi see võiks naljakas olla.
Lõpp hea, kõik hea? Ei! Igaüks võib ette kujutada, kui palju Las Vegas elektrit vajab. Ja kus see saadakse? See saadakse jõest, mis kuivab praegu meeletu kiirusega : Colorado jõgi on nende energiaallikas. Olukord on praegu üpris hull, üritatakse asja leevendada, kuid tulemusteta. Paljud liigid on välja surnud või seda tegemas, rääkimata inimestest, kes jäävad ilma joogiveest. Eks ikka üks asi teise arvelt. Kuid kas see on seda väärt? Peame ju tulevikule ka mõtlema...


Nädalavahetus möödus seekord vaikselt. Reede ja laupäeva õhtul olin üksi kodus ja vaatasin filme. Sõin krõpse viineritega ja maasikaid piimaga, mitte just kõige tervislikum toitumine, aga sel hetkel tundus see kõige õigem tegu.
Pühapäeval käisime perega väljas, nende head sõbrad korraldasid Hawaii teemalise peo. Toidud oli väljanägemiselt veidrad, kuid maitsesid tõeliselt hästi. Sõin esimest korda saia vulkaani, mis nägi välja kui päris - elu on täis üllatusi.
Seal sai jälle palju nalju kuulda eesti keele kohta. See on totter, kui suurt lõbu see võib pakkuda. Mu vend tuli järgmise totruse peale : kaks teist kuud ( cacks taste good). Mis tähendab inglise keeles, midagi väga, noh, just mitte söögilaua jaoks. Nende reaktsioon oli, et misasja.. te päriselt räägite ka Eestis nii.. Olen ikka alati teadnud, et meie keel on midagi erilist.

Esmaspäev oli Ameerikas vaba, oli tööliste päev : ühe päeva saad vabaks, siis ülejäänud aasta töötad väga innukalt. Loodame, et peab ka siis paika.
Käisin tol päeval kinos jälle, Final Destinaton oli filmi nimi, see oli 3D ja päris jube. Kuid mõni naeris saalis elu eest, ma ei tea, ju siis õhku lendamine ja muu selline on nii naljakas.. Peale kino läksin linna peale, leidsin paar huvitavat poodi : disainerirõivad väga soodsa hinnaga. Denver oli inimestest pungil, teadsin, et midagi on kuskil toimumas. "Colorado maitse" oli ürituse nimi. Bändid esinesid, inimesed müüsid oma nänni, palju süüa ja juua, erinevad atraktsioonid ning hunnik massi. Oli juba pime ja kõik oli väga ilus, mäed ka taustaks sätendamas. Too õhtu jõudsin koju hilja, sest eksisin vahepeal ära ka. Kuid edukalt, leidsin paari tunni pärast kodutee üles. Piisavalt kangekaelne, et tahtsin omal käel koju jõuda kuid loll, sest jalad olid järgmine päev suhteliselt valusad.. Nägin vähemalt linna.

Kas keegi teadis, et Eestis on lahutuste arv väga kõrge? Kuulume lausa Euroopa esiviisikusse. Pole just kõige parem näitaja. Vene ajal oli selline nähtus mõeldamatu, see oli häbiasi. Hetkel, mil Eesti riik iseseisvus, tõusis lahutuste arv 8-lt % 46-le % ; kõik hakkasid kohe võimalust kasutama.
Enne siiatulekut oli mul enda elu plaan "paika pandud" : aasta pärast olen tagasi, lähen kooli, lõpetan kooli, otsin võimalikult tulusa töö, 25-aastaselt või varem saan esimese lapse, paar aastat hiljem abiellun ja elan õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Noh ja see oligi see võrratu plaan.
Paljud eestlased tegutsevad muide selle sama "plaani" järgi, vahest ise teadmata. Esialgu hästi toimiv asi, hakkab hiljem vett vedama. Miks? Sest kõiki häid asju elus pole mõtet kohe ära kasutada. Arutasime täna seda teemat ka minu siinse perega, nad ei mõista eestlaste rutakust.
Nemad on kaua koos olnud, kuid nende elu ja abielu on väga värsked, seda on mõnus vaadata. Ja kuidas nad asja toimina panid?
Jennell oli 22 ja Todd 24, kui nad hakkasid kohtamas käima. Peale aastat koosolemist kolisid kokku, nad tahtsid üksteist tundma õppida, nad pidutsesid koos, ka eraldi, kuidas jaksasid, tegid sellest ajast palju pilte, mis on mööda maja laiali, oi need on naljakad, leidsid palju uusi sõpru, reisisid riikidesse, kuhu nad olid alati tahtnud minna, ka sellest tegid palju pilte, tegid koos kõik asjad ära, mida hing ihaldas.
Nad ei teadnud, kas nad on " õiged" üksteise jaoks, neid ei huvitanudki see, nad olid vabad individuaalid ja tegid, mis tahtsid. Siis kolisid Ohiost Coloradosse, siin tegid karjääri, HALLOO, minu ülalpidamine on kallis. Ostsid ilusa maja, mille sisustasid koos. Peale kuut aastat koosolemist otsustasid abielluda, sest see tundus olevat õige tegu. Siis nautisid abielu võlusid ja nüüd, 13 aastat hiljem, on neil kümnekuused kaksikud Gabrielle ja Adrianna. Tundub, et nende huvitaval elul pole lõppu. Ja miks peakski, lahutus pole mingi õige tegu. Parem leia aega ja tahtmist endale sobiv kaaslane leida.
Pealegi, öeldakse, et abielu peaks olema üks eriline päev sinu elus, pole mõtet seda siis mitu korda läbi teha, see kaotab oma võlu. Nemad panid mind mõtlema, loodan, et mina panin ka kellegi seda tegema...


Siin on üks äge asi moes. See on tulnud just abielus naistelt. Kihlasõrmus ja abielusõrmus on koos ühes näpus, tavaliselt nad on natuke sarnased ka. See on päris ilus kusjuures. Poodidest igalt poolt saab koos sõrmuseid osta, kui tähele panna, näeb paljude naisterahvaste näppudes sellist komplekti.
Megasuured sõrmused on siin moes. Igasugused lillekesed ja asjad. Mul on selline must roos alates nädalavahetusest muide olemas, suur, ilus ja sätendab. Miks mitte?

Pereema suutis mind täna üllatada : Rebase Reinud elavad meil siin kanalisatsiooniaukudes. Ma ikka arvasin, et neile meeldib rohkem põldude peal. Paha lugu see, et öösiti rüüstavad prügikaste..

Guess ei ole Ameerikas nii kallis kui Eestis. Alla tuhande ja natuke üle selle, saab kõik asjad kätte. Näiteks : Guessi musta ja kuldsega, minu, rahakott maksab 380.- , käekotid algavad 300-st kroonist. See ei ole kallis, arvestades Eesti hindu. Olen õnneseen. Paar asja ikka soetan endale.

Jälle üks nädalavahetus möödas. Seekord veendusin, et ega naiste peale ei saa alati ikka kindel olla küll. Tean, et olen ise samasugune, aga lihtsam on ju teisi kritiseerida.
Igatahes pidime reede õhtul jälle kinno minema Elisha ja Jayga, et lihtsalt kolmekesi aega veeta, klatsida ja isegi paar kokteili kesklinnas teha, mina muidugi ilma alkoholita, sest teistpidi on seadusega keelatud. Meil oli isegi film valitud - Julia & Julie, mingi naistekas. Kuid siis pinises mu telefon, Elisha saatis smsi, et Jay ei tunne ennast hästi ja ei saa tulla, et noh, tema ka siis ei hakka tulema. Neetud naiste kambavaim!!
Olin trotsi täis, kuid ei lasknud sellel väikesel "tagasilöögil" ennast siiski häirida. Väike duss, natuke nägu ka pähe, riidesse, soeng ja olingi valmis. Võtsin selle roosa lillelise ratta ja kimasin Cherry Creeki, et seal üksi kinno minna. Minu suureks üllatuseks jooksis seal õudukas Halloween 2 algusega 21:50, kuhu pidin pileti ostma, sest olen ju nii kõva muti, et suudan seda üksi vaadata küll. Nii ma arvasin. Seansi alguseni oli poolteist tundi aega, senikaua kõndisin niisama ringi. Vaatasin, kuidas inimesed oma peokostüümides erinevatesse restoranidesse ja pubidesse sisenesid, kõigil oli nii lõbus. Siin on naistega sama lugu, mis Venemaalgi : nad on kas väga ilusad või väga koledad, ei midagi vahepealset.
Mul läks vahepeal kõht tühjaks, otsustasin, et lähen Cherry Cricketisse ja võtan sealt ühed friikartulid, kuid ukse peal küsiti minult dokumenti. Kas isegi friikartulite jaoks peab 21 olema? Jalutasin sealt lihtsalt minema, veel rohkem trotsi täis kui enne.
Jalutasin kino juurde tagasi, minu õnneks hakati inimesi juba saali sisse laskma. Võtsin oma popkorni ja dieet coca-cola käevangu ning läksin saali ja istusin maha. Muide kohti saab oma suva järgi valida, pole sul mingeid numbreid antud. Istusin ettepoole, kõik inimesed jäid selja taha ja minu eest oli tühi. Hakkasin popkorni kohe õgima, kõht oli nii tühi.
Kohe varsti panin selle käest, sest film oli nii jube. Katsin kätega oma silmi, sest see oli ikka megajube. Vajusin sügavale oma tooli sisse, kartsin, et äkki keegi tuleb ja ründab mind seljatagant. Ja selline tunne oli, et olen üksi saalis, vahet pole, et mingid plikad karjusid vahepeal elu eest. See oli ikka JUBE JUBE ! Peale filmi lõppemist läksin KIIRkõnniga oma ratta juurde, et sellega kiiresti koju minna, mõtlesin terve tee, et fak fak fak, milline idioot läheb üksi sellist filmi vaatama. Ma pole veel kordagi Cherry Creek'ist nii kiiresti koju sõitnud, kui tol õhtul...


Laupäeva hommikul käisin pangas, et oma konto paberitele alla kirjutada. Pangakaarti ei saanud, sain tsekid, mida pean hakkama kasutama. Imelik, olen seda asja ainult televiisorist vaadanud, nüüd saan ka tähtsat nina mängida.
Peale seda läksin Denveri Kunsti- ja Loodus muuseumi, et seal iMaxi külastada. See on siin populaarne. Mina arvasin, et see on 4D moodi asi, aga ei, hoopis muu. Sisenesin nagu kinosaali, kus oli tohutu suur ekraan, toolid olid ka väga kõrgel. Vaatasin Grand Canjonit, mis on nagu suured künkad ja millede vahel voolab Colorado jõgi. See oli loodusfilm ja tõsieluline - "tänu" inimeste tegevusele see jõgi kuivab. Imeline oli see, et terve filmi aeg oli mul selline tunne, et olen ise seal. Vahepeal lendasime nende nn. küngaste vahel, hoidsin silmi kinni ja pigistasin tooli. See oli väga reaalne ja äge.

Sama päeva õhtul läksime perega ühele mehele külla, kelle nimi on Steve. Ta on meil praegu nimelt naise otsingutel, sest kes ikka tahaks olla 38 ja vallaline, eriti kui kõik sõbrad on abielus?! Tal oli ilus ja suur maja. Keegi on huvitatud?
Seal sai palju nalja. Inimesi oli kokku umbes 12. Kõik uurisid Eesti kohta. Nad "õppisid" selgeks ka erinevad eesti sõnad. Klaase kokku lüües tahtsid nad teada mida meil öeldakse. Pereisa Todd hõiskas Terviseks! Tema sõber Mick küsis kõrvalt : Dirty sex? Kõik naersid nii kuidas jaksasid. Siis tuli numbrite kord : üks, kaks, kolm. Todd luges : uks, cacks (mehe suguelund), koolm. Jälle me naersime kuidas jaksasime. Jutustasin neile kuidas New Yorkis kustukummi asemel kondoomi küsisin. Kõik naersid muidugi. Mick küsis, et kas Eesti on paradiis : Dirty sex, cacks ja kondoomid.. Ma ei suutnud naermist jätta.
Käisin täna Facebookis ja Steve oli mulle kirjutanud, kui tore oli minuga tutvuda, ja et võib-olla külastab ta Eestit, ta läks täna Londonisse. Vaat, kui tore!

Eile tegin väikese tiiru kesklinna. Sealne rahvamass oli ulmeline, ma ei mahtunud oma rattaga kuskile sõitmagi. Ega ma seal väga kaua ei viitsinud olla, LIIGA kitsas. Selle eest vähemalt 6 inimest alustasid minuga vestlemist, et OI, sul on nii äge ratas, kus sa selle said, jne. See oli üllatus! Ma arvasin, et see ei kõlba mitte kuskile. Nüüd sõidan sellega uhkusega! Ausõna.
Peale seda väike tiir Cherry Creeki, et endale uus rinnahoidja soetada. Ja oi, sain endale sellised, et ei taha neid enam äragi võtta - nii mugavad ja mõnusad. Hinnast ei räägi, las vanaema olla rahulik. Nii, kus kohast ma need ostsin? Victoria's Secret oli poe nimi, see on kuulus siin, ma ei pane pahaks miks. Oleks see Eestisgi! See on oma hinda sajaga väärt!!!