USA on olnud eneseavastamise teekond..
Mitte keegi ei saa sellest päriselt aru, kui palju on minu elu muutunud ja kui palju olen mina muutunud..
Võin julgelt öelda, et esimesed 5-6 kuud olid väga rasked. Miks? Sest kui kõik Tuttav on ümbert kadunud ja sa leiad end ühtäkki ühest väga uuest ja kummalisest ühiskonnast, siis kõik jookseb lihtsalt kokku. Sa tunned ennast nagu väikese lapsena uuesti maailma avastamas ja väärtushinnanguid paika panemas. Kahjuks see ei käi niimoodi, et sõrmenips ja ongi valmis, mkm, selleks läheb vaja aega ja palju palju kannatust.
Minul oli keeruline oma väikesest mullist alguses välja saada, üritasin kõige uue vastu võidelda ja mistahes hinna eest oma nn.vanas maailmas kinni olla. See ei kestnud kaua, sest minusugune väike olevus ei saa Eestit tuua Ameerikasse, vähemalt ma proovisin!
Tigudega on niimoodi, et nad istuvad oma majakestes ja kui tunnevad, et aeg on õige hakkavad tasapisi välja piiluma. Ma tunnen, et mina olin ka tigu!
Kõik inimesed pole kindlasti sellised nagu mina. Olen alati ettevaatlik olnud, mis puutub ümbrusesse ja inimestesse.
Enne siiatulekut polnud mul ausalt halli aimu ka, et mis minu elust peaks saama, mida tahan jne. Oli ainult idee, et mida teised tahavad, et minust saaks.. See on ju tegelikult nii tähtis, et on olemas enda unistused ja eesmärgid!
Ajaga olen nii palju enda kohta õppinud, head ja halvad küljed, mis mulle tõeliselt meeldib ja mis mitte, milliste inimestega tahan oma aega veeta ja millistega mitte.. Lõppkokkuvõttes on see ju minu elu ja mul on ainult üks võimalus, et teha seda mis teeb mind õnnelikuks.
Ma arvan, et ma ei teadnud väga palju enne siiatulekut. Ega ma ei osanud hinnata oma elu, kõike seda head ,mis mind tegelikult ümbritses. Asi polnud selles, et ma olin selle ära unustanud, vaid päris tõsiselt see, et ma lihtsalt võtsin kõike nii enesestmõistetavalt. See on üks halvimaid asju, mida inimene teha saab. Ei ole ju raske elu pisiasjadest rõõmu tunda.
No näiteks ma armastan väga oma vanaema ja tema meeletult maitsvaid pannkooke. Nüüd, kui mul seda luksust enam ei ole, mõtlen küll, et olin ikka loll. Ma oleks pidanud iga kord peale söömist vanaemale ühe suure mopsu põse peale tegema ja ütlema, et mul on nii hea meel, et ta mul olemas on. Ei saa inimesi ja nendega kaasnevaid asju enesestmõistetavalt võtta, lihtsalt ei saa noh!!
Iseseisvusele on ka minu seiklus palju juurde andnud. Ma ei saa sõbrale helistada öösel kell neli ja kurta, et mu toa seinad on ikka nii beezid.. Kõigega pean ise hakkama saama! Mitte Keegi ei sunni tagant ega julgusta. Kuigi ma olen väga lähedane oma siinse perega olnud terve aeg, nad kohtlesid mind algusest peale kui täiskasvanut, mida ma muidugi aga ei olnud siis...
Ma usun, et tavaliselt inimesed jõuavad sellesse punkti mingi aeg elus ja kuidagi aeglaselt. Kuid mul tuli sellega ära harjuda ühe päevaga..see tundus nagu külma vette kukkumine. Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks!
Seda on tegelikult väga raske sõnadesse panna, et mida kõike uut ma olen õppinud ja kuidas selline kogemus muudaks ükskõik kelle elu, kardinaalselt.
Mul on kõige üle hea meel. Mul oli vaja seda aega enda jaoks! Ja mitte, et ma poleks enne õnnelik olnud, aga nüüd ma olen lihtsalt teistmoodi õnnelik, the sun is shining in my heart..


Väike teema vahetus.
Üle-eelmine nädalavahetus käisin ühes majas peol koos sõbrannadega. Uued näod ja uus koht, huvitav oli. Limpsisime tüdrukutega rummikokse ja uudistasime niisama maja peal ringi, väga ilus ja omapärane kodu oli see seal. Me sattusime oma ekskursiooniga ka garaazi, mis oli täiesti kokkusattumus.. Mis me sealt eest siis leidsime? Kollase ferrari. Päris ahvatlev oli teine, tahtsime kapoti peal pilti ka teha, aga omanik astus vahepeal ruumi ja peale seda kui ta ütles, et see on tema väike baby, siis me mõtlesime, et ei tea kas ikka tasub.. Mehed ja nende mänguasjad!
Pidu läks kenasti, kuni ma aga mingi hetk avastasin, et mu käekott on kadunud. Mõtlesin alguses, et keegi teeb vist lolli nalja.. Ei teinud. Mu kott lihtsalt kõndis kahe mexico tütarlapsega minema.
Läks lahti paanika! Kõik hakkasid ringi jooksma, omanik ei suutnud uskuda, et Tema majas keegi varastab.. Üks tüdruk tuli ja ütles, et nuta nuta sellest pole midagi.. Nuta nuta?? Nutan sellepärast, et osa mu meigist varastati ära, nätsupakk ja rahakott ning paar juukseklambrit? mm, ei! Ma teadsin kohe, et mu pass on kodus ja et ülejäänu on tõesti lihtsalt asjad.
Ma ei olnud rõõmus, ei! Ainuke mõte, mis käis minu peast läbi mitu korda oli see, et kuidas keegi saab niimoodi teha? Lugupidamine enda ja enda ümbruse vastu võiks ju siiski olla. See tegu lihtsalt tundus nii südametu, et kuidas on see võimalik...
Üks mu sõbrannadest helistas minu telefoni peale. See tõsiasi, et nad isegi vastasid mu telefoni ja ütlesid, et te ei saa kunagi neid asju tagasi pani mind mõtlema, et need tüdrukud ei ole vist oma eludega absoluutselt rahul..
Tol õhtul ma politseisse minna ei saanud, sest ma olin joonud. Kuna ma pole 21, veel, siis karistus minu teole ei oleks olnud just kõige leebem. Nad oleksid minu jaoskonda jätnud ja hakanud uurima, et mis ma tegin ja kus käisin. Palju pahandust oleks võinud sellest tulla.
Üks noormeestest peol teadis kuidagi ühe tüdruku nime, kõneregistrist vaatas järele. Ta andis mulle selle ja me läksime kõik laiali. Bell, üks tüdrukutest, magas too öö minu juures, et kui ma äkki tahan öö jooksul rääkida või midagi... Jah, ta oli ikka palju rohkem joonud kui mina :D
Hommikul mõtlesin, et mis seal ikka. Proovin sellele neiule helistada. Oh üllatust ta võttis telefoni vastu!! Irooniline oli see, et ta oli parasjagu kirikus, kui ma helistasin.
Selgitasin talle, et kes ma olen ja ta kukkus muidugi vabandama. Ta palus, et ma ei läheks politseisse ja et ma sõidaksin linna teise otsa oma kotile järgi. Mis seal ikka mõeldud tehtud! Minu sees polnud mitte raasugi viha, naljakas kui mõtlen praegu. Kui ma oleks varem kujutanud ette, et mingi tsikk laseb mu kotiga vehkat siis ma oleks mõelnud, et OI ma talle näitan..
Bell, kes oli mu sohver järgmine päev, lubas et näitab head ja paremat sellele neiule.. Seda muidugi ei juhtunud, naised noh, viha läheb liiga kiiresti üle ;)
Jõudsime lõpuks sihtkohta. Lasime uksekella ning Bell korjas midagi maast üles, mäletan, et mõtlesin omaette, et küll ta on ikka imelik tüdruk.. Võõraste inimeste maja ees korjab mingit träni üles. Tuli välja, et see träni oli minu kulmupliiats.
Mu nägu oli päris loll ees kui Bell selle mulle ulatas.
Uksele tuli üks noor noor tüdruk, kes oli ’Selle’ tüdruku väike õde, ta oli 17. Oh milline eeskuju oma nooremale õele.. Ta andis mulle koti ja vabandas oma õe eest. Kui julged teha julge tunnistada!
Seadsime sammud auto poole tagasi, kui helises telefon. Nüüd helistas see õige neiu, noh see kes koti võttis, ja ütles, et kuuule teinekord helista mulle ja siis teeme koos midagi, minu nimi on Passion. Muidugi seda ei juhtu!
Hiljem avastasin, et rahakotist oli 3 dollarit kadunud ja nätsupakk oli ka njeetu. Mitte kumbi polnud enam oluline, et isegi pikemalt selle peale mõelda. Olin õnnelik, et sain kogemuse võrra rikkamaks ja et me seadsime suuna kesklinna tagasi, et midagi süüa.

Peale nädalavahetust esmaspäeval toimus minu juures õhtusöök. Sandra auks, praeguseks on ta Rootsis tagasi, ei ole väga kerge kalli inimesega hüvasti jätta...
Mu pereisa grillis liha ja kõik oli väga mõnus. Toit oli nii maitsev!
Peale õhtusööki ootasime pool tundi, et toitu seedida ja siis hakkasime pokkerit mängima. Mulle päris meeldib see mäng. Mu pereisa muidugi võitis kõiki, ta teeb seda asja hästi.
Mina olin 6-st inimesest 3.s kes langes välja. Pole ju paha algaja kohta!? :D

Eelmine nädalavahetus käisime ühe teise Rootsi neiu Petra peika kontserti vaatamas. Kuna olime ’’Bändiga’’ siis teenindus oli super. Sõime ja jõime kõik tasuta. Ma näksisin kogu õhtu krevette, mm, head olid.
Peale kontserti läksime Petra peika majja, et tähistada tema bändi edu. Ta võttis muidugi kitarri välja ja me kõik hakkasime laulma ja isegi tantsima. See oli niivõrd lõbus, õpi või ise kitarri mäng ära..
Too õhtu mängisin terapeuti, kuulasin ühe 26-aastase noormehe probleeme. Kõik algas sellega, et mu sõbranna ütles mulle, et hoia alt ta oskab tüdrukuid väga hästi veenda.. et tal on iga õhtu erinev tüdruk jne..
Vahest on nii, et tuleb lihtsalt otsekohene olla. Õhtu edenedes ta flirtis pea kõigi tüdrukutega ja tema eesmärki oli väga kerge näha. Olukord muutus natuke ebameeldivaks ja ma lihtsalt küsin ta käest, et mis ta probleem on.. Selgitasin talle, et minu vaatenurgast see ei ole kena, kuidas ta tüdrukutega käitub.. Ma tabasin naelapead.
Ta oli suht kohkunud kuid ta kogus end natuke ja hakkas rääkima.. ma ei tea kas see oli alkohol või äkki tal oli vaja kellegagi rääkida.. Ta rääkis oma elust ja sellest et kuidas ta oli abielus ja et kuidas ta oma naine pettis teda mitmeid mitmeid kordi enne kui ta sai sellest teada.. Too naine pettis teda tema parima sõbraga ja paari lähedasega..
Mitte just kõige ilusam käitumine.
Inimesed käituvad halvasti, sest nendega käituti halvasti.


Sandra, veetsime 7 kuud enamuse ajast koos. Nüüd on ta tagasi Rootsis.
Nii raske on sellega leppida, raske on loobuda inimestest, kellest hoolid väga.
Ma tean, et talle on parem, et ta sai koju tagasi, see aitab mul natukenegi rõõmus olla olukorra üle.

Reede õhtu, öö ja ma kirjutan blogi. Ma olen täielik kuivik, enamuse ajast ;)
Siinne pere kutsub mind vanaks mutikeseks. Häh, teen mis tahan. Tundsin, et tahan kodus olla ja niisama oma asja teha, niisiis saigi.