Jälle üks nädalavahetus möödas. Seekord veendusin, et ega naiste peale ei saa alati ikka kindel olla küll. Tean, et olen ise samasugune, aga lihtsam on ju teisi kritiseerida.
Igatahes pidime reede õhtul jälle kinno minema Elisha ja Jayga, et lihtsalt kolmekesi aega veeta, klatsida ja isegi paar kokteili kesklinnas teha, mina muidugi ilma alkoholita, sest teistpidi on seadusega keelatud. Meil oli isegi film valitud - Julia & Julie, mingi naistekas. Kuid siis pinises mu telefon, Elisha saatis smsi, et Jay ei tunne ennast hästi ja ei saa tulla, et noh, tema ka siis ei hakka tulema. Neetud naiste kambavaim!!
Olin trotsi täis, kuid ei lasknud sellel väikesel "tagasilöögil" ennast siiski häirida. Väike duss, natuke nägu ka pähe, riidesse, soeng ja olingi valmis. Võtsin selle roosa lillelise ratta ja kimasin Cherry Creeki, et seal üksi kinno minna. Minu suureks üllatuseks jooksis seal õudukas Halloween 2 algusega 21:50, kuhu pidin pileti ostma, sest olen ju nii kõva muti, et suudan seda üksi vaadata küll. Nii ma arvasin. Seansi alguseni oli poolteist tundi aega, senikaua kõndisin niisama ringi. Vaatasin, kuidas inimesed oma peokostüümides erinevatesse restoranidesse ja pubidesse sisenesid, kõigil oli nii lõbus. Siin on naistega sama lugu, mis Venemaalgi : nad on kas väga ilusad või väga koledad, ei midagi vahepealset.
Mul läks vahepeal kõht tühjaks, otsustasin, et lähen Cherry Cricketisse ja võtan sealt ühed friikartulid, kuid ukse peal küsiti minult dokumenti. Kas isegi friikartulite jaoks peab 21 olema? Jalutasin sealt lihtsalt minema, veel rohkem trotsi täis kui enne.
Jalutasin kino juurde tagasi, minu õnneks hakati inimesi juba saali sisse laskma. Võtsin oma popkorni ja dieet coca-cola käevangu ning läksin saali ja istusin maha. Muide kohti saab oma suva järgi valida, pole sul mingeid numbreid antud. Istusin ettepoole, kõik inimesed jäid selja taha ja minu eest oli tühi. Hakkasin popkorni kohe õgima, kõht oli nii tühi.
Kohe varsti panin selle käest, sest film oli nii jube. Katsin kätega oma silmi, sest see oli ikka megajube. Vajusin sügavale oma tooli sisse, kartsin, et äkki keegi tuleb ja ründab mind seljatagant. Ja selline tunne oli, et olen üksi saalis, vahet pole, et mingid plikad karjusid vahepeal elu eest. See oli ikka JUBE JUBE ! Peale filmi lõppemist läksin KIIRkõnniga oma ratta juurde, et sellega kiiresti koju minna, mõtlesin terve tee, et fak fak fak, milline idioot läheb üksi sellist filmi vaatama. Ma pole veel kordagi Cherry Creek'ist nii kiiresti koju sõitnud, kui tol õhtul...


Laupäeva hommikul käisin pangas, et oma konto paberitele alla kirjutada. Pangakaarti ei saanud, sain tsekid, mida pean hakkama kasutama. Imelik, olen seda asja ainult televiisorist vaadanud, nüüd saan ka tähtsat nina mängida.
Peale seda läksin Denveri Kunsti- ja Loodus muuseumi, et seal iMaxi külastada. See on siin populaarne. Mina arvasin, et see on 4D moodi asi, aga ei, hoopis muu. Sisenesin nagu kinosaali, kus oli tohutu suur ekraan, toolid olid ka väga kõrgel. Vaatasin Grand Canjonit, mis on nagu suured künkad ja millede vahel voolab Colorado jõgi. See oli loodusfilm ja tõsieluline - "tänu" inimeste tegevusele see jõgi kuivab. Imeline oli see, et terve filmi aeg oli mul selline tunne, et olen ise seal. Vahepeal lendasime nende nn. küngaste vahel, hoidsin silmi kinni ja pigistasin tooli. See oli väga reaalne ja äge.

Sama päeva õhtul läksime perega ühele mehele külla, kelle nimi on Steve. Ta on meil praegu nimelt naise otsingutel, sest kes ikka tahaks olla 38 ja vallaline, eriti kui kõik sõbrad on abielus?! Tal oli ilus ja suur maja. Keegi on huvitatud?
Seal sai palju nalja. Inimesi oli kokku umbes 12. Kõik uurisid Eesti kohta. Nad "õppisid" selgeks ka erinevad eesti sõnad. Klaase kokku lüües tahtsid nad teada mida meil öeldakse. Pereisa Todd hõiskas Terviseks! Tema sõber Mick küsis kõrvalt : Dirty sex? Kõik naersid nii kuidas jaksasid. Siis tuli numbrite kord : üks, kaks, kolm. Todd luges : uks, cacks (mehe suguelund), koolm. Jälle me naersime kuidas jaksasime. Jutustasin neile kuidas New Yorkis kustukummi asemel kondoomi küsisin. Kõik naersid muidugi. Mick küsis, et kas Eesti on paradiis : Dirty sex, cacks ja kondoomid.. Ma ei suutnud naermist jätta.
Käisin täna Facebookis ja Steve oli mulle kirjutanud, kui tore oli minuga tutvuda, ja et võib-olla külastab ta Eestit, ta läks täna Londonisse. Vaat, kui tore!

Eile tegin väikese tiiru kesklinna. Sealne rahvamass oli ulmeline, ma ei mahtunud oma rattaga kuskile sõitmagi. Ega ma seal väga kaua ei viitsinud olla, LIIGA kitsas. Selle eest vähemalt 6 inimest alustasid minuga vestlemist, et OI, sul on nii äge ratas, kus sa selle said, jne. See oli üllatus! Ma arvasin, et see ei kõlba mitte kuskile. Nüüd sõidan sellega uhkusega! Ausõna.
Peale seda väike tiir Cherry Creeki, et endale uus rinnahoidja soetada. Ja oi, sain endale sellised, et ei taha neid enam äragi võtta - nii mugavad ja mõnusad. Hinnast ei räägi, las vanaema olla rahulik. Nii, kus kohast ma need ostsin? Victoria's Secret oli poe nimi, see on kuulus siin, ma ei pane pahaks miks. Oleks see Eestisgi! See on oma hinda sajaga väärt!!!

Käisin eelmine nädalavahetus väljas. Kahe Austraalia tüdrukuga, kellest üks on Elisha ja teine Jay. Nad on ka lapsehoidjad, neile ei meeldi see töö muide, millegipärast. Esialgu läksime ühte restorani, mis oli suhteliselt kallis. Oleks ma seda kohe teadnud, oleks sealt jooksu pannud. Mina loll ei võinud seda ka sellest järeldada, et ainult uhked autod seal ees seisid. No blondiinid on naiivsed, mis seal ikka teha.. Igatahes tellisin endale siis OJ - apelsinimahla -, pasta kanaga ja mingisuguse väga vastiku maitsega kreemja magustoidu. Vanaema, ma tean, et loed mu blogi, aga ära palun kummuli kuku. Minu arve oli 478.- pluss tipp, mida peab siin igal pool jätma. Ja uskuge mind, see toit polnud seda summat väärt! Kelner tegi meile muide silma. Ta oli selline turskem mehike, mitte just kõige veetlevam, aga tema suured musklid vihjasid, et ta üritab kunagi sinna jõuda. Edu talle!!! Tal läheb seda tarvis, kõvasti...

Peale restoranis lõpetamist läksime sellisesse kohta nagu Cherry Creek, et seal kinno minna. Elisha ja tema peika, kellele ta pidi koju järgi minema, vaatasid Pohmakat. Milline "õige" mees laseb ennast sõidutada? Mina ja Jay aga Post Grad'i, oi kui hea film see oli. Soovitan neidudel seda vaadata! Peale meie oli saalis veel 5 inimest - ema ja tütar, kaks arvatavasti sõbrannat ja üks kiilakas mees, kes vahetas filmi jooksul kolm korda oma istekohta. Ma isegi ei taha teada miks.
Käisin vahepeal vett ostmas või õigemini saamas : mulle ulatati suur topsik vee ja jääga, jäin siis ootava näoga vaatama, et palju ma võlgnen. Selle peale hakkas mustanahaline meesterahvas naerma, et see on ju KõIGEST vesi, see on tasuta. Peale pikka pausi ja jõllitamist laususin, et uups, ma ei teadnud, olen välismaalane ning kinkisin talle oma kõige võltsima naeratuse. Lahkusin rutates. Peale filmi lõppedes pidime sealt leti juurest uuesti mööda minema. Minu üllatuseks ta hüüdis, et kus riigist pärit olen. Eks ma siis vastasin, et Eestist, kuid ma ei usu, et ta mind kuulis, sest ta ainult naeris seal leti taga. Mul polnud piinlik, vaid ebamugav. Tegin ennast jälle lolliks.

Peale kino olin väsinud. Jay viis mu koju. Meie tee ei möödunud klatsita. See nn.peika, kellega
Elisha on koos olnud kaks nädalat ja keda tunneb kaks kuud, ei meeldi meile. Miks? Me ei tea ise ka, ta lihtsalt ei ole sümpaatne. Vot mõne inimesega on nii, et kui näed esmaselt, mõistad kohe, et midagi on tema juures valesti. Ja nii on ka selle peikaga.
Me vist oleme Jayga üldse veidike vanamoodsad. Peale kahte kuud tutvust ei tunne sa veel inimest, sa ei tea elu ilmaski kas tal on kombeks käia erinevast paarist sokkidega või kas tal on mingi eriline kaisumõmmi, kelle seltsis peletab eemale üksildust. Sa ei tunne inimest. Veel vähem peaksid sa temaga voodisse ronima. Miks mitte oodata, teha endast ihaldusobjekt, miks mitte kütta vastaspool kuni viimase hetkeni üles, et olukord oleks veelgi nauditavam? Mitte, et ma ei usuks seksi enne abielu, persse, kes see nii kaua ikka jõuab oodata, aga naine peab olema kaval, jätma endast kustumatu mälestuse mehe mällu..
Ja me ei saa aru Elishast, kes annab kergelt kätte. Me lihtsalt ei saa temast aru ja kõik!

Ma küpsetasin pühapäeval koogi, sest pereisal oli sünnipäev. See aga ei kerkinud nii nagu oleks pidanud, ja see jälle seepärast, et oleme nii kõrgel. Hullu polnud midagi, kook oli maitsev ikkagi. Koogi juurde käisid ka valged liiliad koos kaardiga : ära nukrutse vanemaks saamise puhul ja pea meeles, et õlu aitab. Ta naeris südamest. Ahjaa, koogi peale panin kaunistuseks küünla, mis meenutas hauaplaati ja kus oli kirjas, et Liiga vana, et üldse vanust lugeda. Seda ei unusta ta nii pea, lihtsalt nii naljakas oli.
Too päev külastasime ka muuseumi, kus nägin dinodauruseid, kosmost, inimese keha seest vaadatuna, palju erinevaid loomi ja muud kraami. See koht on nii suur, et korra pean sinna kindlasti tagasi minema. Tahaks ikka kõike näha.
Seal hoones oli ka iMax, nagu 4D, mis on kino, aga mitmeid mitmeid kordi reaalsem. Vaadata saab Suurt Kanjonit ja kalade elu vee all, ning sul on päriselt selline tunne, et viibidki seal. Laupäeval lähen seda vaatama. HAHAA! (parastavalt)

Eile käisid need Mehhiko inimesed siin koristamas. Head tööd tegid ja veel odavalt.. 1000.- kogu suur maja, kogu kupatus, iga viimne kui nurk. Inglise keelest polnud nad kuulnud aga udu halligi. Ise elavad Ameerikas. Nagu venelased juba. Ausõna mul pole nende vastu midagi, nagu paljudel eestlastel, aga no olge nüüd, õppige eesti keel ära! Ja meehhiklased, võtke ka ennast käsile.

Käisin lastega täna jalutamas. Kõik oli rahulik, kuni minu kõrval jäi seisma auto. Jälle need koledad mehhiko meesterahvad. Nad vilistasid mulle ja karjusid, et sinaa kjena olema ja köik on bueno! Mul hakkas piinlik. Kuradi pervod!!!
Ameerika mehed pole sellised. Teate, nemad on klass omaette. Minu pereisa ja -ema on abielus olnud 7 aastat. Pikk aeg. Kui Eesti mees ütleb oma "armastatud" naisele, et kuule moor, pese juba ükskord need nõud ära, siis Ameerika mees ütleb oma armastatud naisele, et kuule kullake, ole hea ja pane need nõud nõudepesumasinasse ära. Ameerika mees suudleb põgusalt iga kord oma naist, kui koju jõuab või sealt lahkub. See pole nende jaoks kohustus, vaid see on lihtsalt asi, mis peab nii olema. Ja see on nende jaoks loogiline. Korra kuus käiakse koos väljas söömas. Naised vinguvad vähem, sest pokaal punast veini aitab iga õhtu lõõgastuda. Paradiis, kas pole? Miks peaksidki teatud asjad ära kaduma, kui oled juba kord abielus? Naised, saatke oma mehed siiapoole!

Mul pole kunagi kodus kallist ja modernset tehnikat olnud. Esiteks maksab see palju ja teiseks, saab ju ka lihtsamalt hakkama. Inimesed siin on aga väga mugavad, neil on kõik, mida süda ihaldab, olemas. Samas saan ka neist aru, sest kui see on odav, siis miks mitte endale koju üht-teist soetada. Minu elu on siin selle võrra kergem, et nõud laon masinasse ja tema peseb ke puhtaks. Lihtne ja loogiline. Praadisin täna endale praekartuleid ja muna, aega võttis see nii, umbes 3 minutit. Ma olin hämmingus, nii kiiresti.

Ege ütles mulle, et golf on väga huvitav. Millalgi pidime pereisaga ka mängima minema, usun, et see võib olla huvitav.

Eile uurisime lubade tegemist. Ma vist ikka tõesti tahaks need siin ära teha, sõidukogemus tuleb alati kasuks. Uurisime siis hinda ka, no ma ei tea mida need eestlased mõtlevad, 220 krooni on need siin. Seda ei anna meie omaga võrreldagi ju...

Käisin eile shoppamas esimest korda. Olin meeleheitel, kuna ei teadnud, mida valida. Riideid on palju, need on ilusad, hind on küll sama enam-vähem, mis Eestis, kuid siiski, raske oli vastu panna. Kulutasin peaaegu 1000 krooni : kolm pluusi, kampsun, kott ja kõrvarõngad. Jah, mul olid hiljem süümekad, kuid pereisa arvas, et pole vaja, mõnikord võib ju endale ka midagi lubada. Olen temaga nõus, sest asjad olid ju nii ilusad. Pole väga ammu endale midagi oma raha eest ostnud.

Toit ei ole siin kõige odavam. Paar päeva tagasi käisin toidupoes. Ja mis ma siis ostsin? : kolm banaani, paki viinereid, hambapasta ja kaks tillukest saia kuklit, arve oli 120 krooni. Vot seda oli natukene palju, sest midagi suurt ma ju ei ostnud. Isegi hambapasta tuubi võtsin väiksema. Enam ma toidupoodi ei lähe!!

Mis mulle väga siin meeldib on see, et neil ei vedele üldkasutatavate tänavate peal prügi. See on nii sellepärast, et neil on eraldi tänavad, kus on neil ainult prügikonteinerid. Uskuge mind, see on palju mugavam.

Käisin Denveri lõbustuspargis - Elitchis. Ma olen elu aeg jänes olnud, pole julgenud suuremate atraktsioonide peale minna. Täna oli erand. Käisin Ameerika mägedel, mis erines aga tavapärastest - me rippusime kõik, pidin jalanõud ära võtma, teised ka muidugi, olime väga kõrgel, kõik kiljusid, isegi meessoost inimeste kilkeid oli kuulda, mis oli muide suhteliselt naljakas, see kõik käis nii kähku, 10 sekundiga oli läbi, aga oli väärt tund aega järjekorras seismist. See oli nii äge. Park on tohutult suur, seal peab mitu päeva käima, kui tahad kõiki asju proovida. Imelik oli seal see, et lapsed tohivad ka igal pool olla, nemad olid mulle eeskujuks - kuinemad suudavad, suudan mina ka! Ja see loogika toimis.

Seal toimus ka meie iganädalane koosolek LCCga (Local Childcare Coordinator), nagu tugiisik vms. Kohtusin esimest korda teiste lapsehoidjatega. Terve grupp on imelik, välja arvatud kaks Austraalia tüdrukut, need räägivad vähemalt mõistlikku juttu.
Päris tõsiselt, kellelegi ei meeldi nende lapsed ega pered, kelle juures elavad. Enamuse unistus on elada USAs, mille nad saavutavad ameeriklasega abielludes, tule taevas appi!
Vene tüdrukud on väga ennasttäis. Neid on õnneks ainult kaks. Nad solvusid, kui ütlesin, et ei oska vene keelt. Nende arvates ma peaks oskama, sest IGAL pool Eestis ju õpetatakse seda ja pealegi, see pidavat meie riigikeel olema. Peale seda, kui vastasin, et nende keel on raske ja kole, ei rääkinud nad minuga mitte ühtegi sõna. Paras neile!!!


Ameerikas olles pean ka midagi õppima, lähen arvatavasti näitlemisse. Inglise keelt pole mõtet õppida, sest seda teevad sakslased, venelased, mehhiklased jms. kes räägivad mingit pudikeelt, millest on muide raske aru saada. Pealegi, mu pere arvab ka, et pole mõtet. Teeks ikka midagi lõbusat ja võib-olla ka kasulikku.

Pereisa käis eile oma sõpradega väljas ja meie pereemaga vaatasime filmi 17 again. See oli naljakas. Igatahes suutsin midagi lolli teha jälle. On selline väljend nagu : Kiss someones ass. Mina ütlesin : Lick someones ass, mis oli nii vale, et ta hakkas südamest naerma, hiljem mainis seda ka oma mehele, kes ei suutnud ka naeru tagasi hoida. Minule see polnud naljakas, aga peab arvestama asjaolu, et nemad on ameeriklased ja kui on vale, siis on ikka vale.


Nüüd mul on täiesti oma ratas, täna sain. Hakkan sellega iga õhtu ringi kimama. Kaks pitsaviilu, mille hommikul ära sõin, ei kao ilma treenimiseta kuskile.

Eile käisin esimest korda shoppamas ka. Igal pool on lihtsalt nii ilusad riided. Ja kes ütles, et riided on Ameerikas odavad? Mille pärast ma pidin jätma enamus oma garderoobist koju? Hinnad sõltuvad osariigist. Ja kuna mina ei ela eriti odavas, siis võin ainult unistada niisama saadud riietest. Tehnika on sellegipoolest odav, mobiiltelefonid, sülearvutid, kaamerad jms. Hea seegi!

Järgmine nädal lähen enesekaitse koolitusele. Kuigi pere ütleb, et elama turvalises rajoonis, tahaks ennast selles vallas arendada siiski. See on kindlasti huvitav.

Park, mida tihti külastan.

Meil on siin ka mäed.

Minu "kodulinn".

New York.
Imeline, kas pole?

New York, Top Of The Rock.

Minu jaoks on sport koguaeg oluline olnud, ennast peab vormis hoidma, lihtsalt peab. Iseasi, kui tihti minagi seda suudan, või õigemini suutsin. Siin on sellessuhtes võimalused suuremad, et Denver on nagu spordipealinn, kõik lihtsalt teevad seda - kes päriselt , kes üritab, kes unistab..
Siin võib alati näha kedagi jooksmas, jalgrattaga sõitmas, rulluisutamas, kepikõndi tegemas jne. Neile on see tähtis, see inspireerib mindki. Keda ei häiriks, kui 50 või 60 aastane vanapapi neist vuhisedes mööda kimab, kes teist nägu ka ei tee, sina aga jääd higisena maha? No mina ikka ei saa nii. Ja ega ma poleks arvanud, et see kunagi minuga juhtubki. Aga juhtus, ja nüüd üritan ennast iga õhtu jooksma sundida, et mitte sellist asja enam korrata.
Muide, isegi invaliidid teevad siin sporti, nimelt jalgratta. Nad on pikali ratta peal ja kätega väntavad. Mina loll alguses arvasin ,et see on mingisugune uus spordiala. Aga tuleb välja, et tegelikult pole.


Park, kus käin on megailus ja megasuur . Seal on umbes sama palju inimesi, kui laulupeol ja kõik ajavad oma asja. Päris vahva vaheldus, kui aus olla. Ainuke imelik asi selle juures on see, et ikka need samad vanad mehed kipuvad silma tegema. Uskumatu!
Eile, seisin valgusfoori taga, lihtsalt üks tsikkel jäi pidama, vennike vilistas mulle. Ja kes roolis oli? Muidugi meesterahvas, kes võiks olla mu vanaisa. Naljakas oli se, et tema pärast jäi liiklus seisma, või oleks õigem öelda minu pärast?!


Käisin eile ka kesklinnas, et endale sotsiaal kindlustuse number saada. Sellist asja Eestis pole, kuid siin on see vajalik. Tahan endale pangakontod avada - üks kogumiseks ja teine niisama raiskamiseks. Olen ju ikkagi naisterahvas. Läksime ühte suurde kindlustuse hoonesse, kus meid võeti väga soojalt vastu. Turvamehed olid meil suured "abimehed". Noorem ja imeliku aktsendiga küsis minult sellise küsimuse, mida on juba vähemalt 8 korda tehtud, kui mitte rohkem, " Kas sa oled Rootsist?" EI, keegi ei taha aru saada, et minu kodumaa on Eesti. Vastasin siis, et ei olen Eestist. Ja kujutage ette, ta teadis, kus see on. Hakkas oma paarimehele seletama, et meil on oma keel ja kultuur jne. See oli tore. Veelgi toredam oli see, et meid võeti kohe vastu, teised 20 inimest pidid oma korda edasi ootama. Säh sulle, Eesti on ka välismaal tähtis.
Peale hoonest väljumist tuli meile vastu üks meesterahvas oma lapsega. Jäin seda pisikest tirtsu vaatama, sest ta oli nii kurb. Selle peale käratas see meesterahavas, et mis sa ikka vahid, võta endale, ma ei taha ka teda. See oli lihtsalt nii ebareaalne olukord. Mida see laps võis tunda? Ta oli piisavalt suur, et öeldust aru saada. Ma vihkan selliseid inimesi südamest. Ja milline ema valiks oma lapse isaks sellise tolguse. Vahest tuleb ka naiste mõistuses kahelda.
Natuke maad edasi sellest hoonest tuli mulle pisike poiss vastu. Umbes 10 aastane. Tal olid vildikaga vuntsid joonistatud. Ja muide, ta oli oma perega koos, tundud kamp hulle. 10 aastasel ei pea veel vuntse olema, lapsepõlve nautimine peaks ka tähtis olema.

Päev lõppes hästi. Nägin ühte veidrat paarikest. Naine ja mees, loomulikult. Naisel oli moonidega pikk kleit seljas, peal oli selline musta ja kuldsega pisike jaki moodi asi, ühes käes koerarihm, mille otsas jooksis inetu puudel, ja teises käes veinipokaal. Mees kandis halli läikivat pintsakut, ta oli nägus ja ka temal oli ühes käes inetu puudel ja teises veinipokaal. Nad olid nii kummalised, ma pidin seisma jääma, et neid vaadata. Vaatasin nii kaua, kuni nad olid minu silmapiirilt kadunud. Jaa, nad olid nii kummalised.
Selline on elu.

Eestis oleks orava toitmine üks äge asi, tavaliselt nad ju kardavad ja inimesi enda lähedusse ei lase. Ameerikas on oravaid palju, väga palju, nad jooksevad vabalt tänavatel ringi ja kerjavad süüa. Käisin täna jooksmas, tegin sama ringi, mis eile, 10 km. aga seekord ilma selle totaka rattata. Minu jooksmise katkestas, peale väsimuse, üks naljakas vaatepilt : noorpaar istus puu all, pidas pikniku raudselt, ja toitis kahte pisikest, armsat oravat. Minu jaoks ennenägemata. Homme, kui jooksma lähen, võtan paar pähklit kaasa.

Peale oravate toimub siin muudki. Identiteedivargused nimelt. See pidi siin üpris populaarne olema. Seepärast omab mu pere ühte väikest aparaati, mis hakib tähtsad, adresseeritud paberid tükkideks. Kui ma selle peale imestunud näo tegin, küsisid nad, et kas meil siis ei tehtagi nii. Tean õnneks, et mind on ainult üks, mida minu tagant ikka varastada oleks?!
Vargusi on siin palju. Need noored emad, kes ise lapsi ei saa, lihtsalt röövivad endale mõne. Ennekuulmatu, aga mis teha, elu on selline.

Muide, toit on siin kallis, kõik muu pudi-padi aga odavam. Tehnika hindu Eesti omadega võrrelda ei saa. HAHAA! Kindlasti soetan endale midagi uut ja ägedat.
Rääkides sellest, praegu istun arvuti taga ja mul on hammaste peal plaastrid. Pudi-padi on odav! Vajan seda filmistaari naeratust, tahaks ikka seal Hollywoodi sildi juures ära käia, äkki jään kellelegi silma. Ja kui ei jäägi, vähemalt sulandun massi..

Päeval õpetasin pereemale Eesti tavasid. Näiteks kui kahvel või nuga maha kukuvad, siis on kedagi külla oodata. Ta mõtles natuke ja küsis, et kui terve sahtel nugade ja kahvlitega maha "pillata" kas siis tuleb suur suur Pidu?
Ja kui sa ütled midagi ja sa ei taha, et nii läheb, siis tuleb üle vasaku õla kolm korda sülitada. Ta küsis, et mis siis kui kõnnid tänaval, et seal ei tohi ju sülitada. Pidin selgitama, et ega me ka ju ei tee seda päriselt, pigem näitlikult. Ta naeris. Ise nad koputavad selle asemel kolm korda laua peale. Nii et kumb on imelikum siis?

Käisin lastega jalutamas täna. Pole siin uusi tutvusi leidnud veel, selline päris üksik olen. Igatahes jalutamise ajal keegi vilistas, nagu ka Eestis kombeks on. Mõtlesin, et OHOH, pöörasin siis, et vaadata oma austajat. Ja seal nad olid, kahekesi, päevitunud higiste kehadega töömehed, minust 10 meetri kaugusel. Peaaegu nagu kodumaal aga ainult, et need sellid olid 50 aastased ja hammastest polnud ka nagu jälgegi. Jah, olen ikka ilma sõpradeta.

Muide ameeriklaste arvates on kõik blondide juustega ja siniste silmadega tüdrukud pärit Rootsist. MM, eiii, Eestis on neid ka ikka päris palju. Eesti naised on üldse muu maailmaga võrreldes mitmeid mitmeid kordi ilusamad. Kahju ainult, et meie mehed seda fakti ei mõista..

Eluteed on alati keerulised olnud. Mõnel veab ja saab rikkaks, teised peavad aga terve elu töötama. Ameerikas on kergem raha teenida, kui Eestis, sest inimesed on siin janus ekstreemsuse järgi, eestlased on aga, olgem ausad, tuimad : Ah, mis seal ikka.. Juhtusin täna E kanalilt ühte noort naisterahvast vaatama, kes tegi läbi kunstliku viljastamise. Ta lasi enda sisse "igaks juhuks" panna 6 munarakku, millest kaks pooldusid, mille tõttu kokku sai ta 8 last.
Kujutage ette 8 BEEBIT : kõik kisavad, tahavad süüa ja kakavad, mees jättis ka maha noh, argpüks, aga samas ei pane pahaks ka. Ja nüüd, see noor naisterahvas teeb saadet koos oma beebidega, kurdab kui raske elu tal on ja et mehed on sead. Ta teenib hullu raha selle eest. Ameeriklased ütlevad, et vihkavad teda, kuid ise vaatavad ta saadet. ULME.

Minu otsus siia tulla on ka seotud sellega, et tahaks midagi uut, ägedat, teistsugust kogeda, veits raha ka ja ongi olemas. Kahju ainult, et Colorados eriti palju kuulsusi ei ela. Neil on kõigil suvemajad siin, aga kurat, suvi hakkab läbi ju saama. Tom Cruise elab kuskil siin läheduses, aga ei, ta pole mulle kuangi eriti palju meeldinud..
Denver, linn, kus elan, on päris suur. Siin elab sama palju inimesi, kui Eestis kokku. Naljakas, või mis? Mulle meeldib siin, inimesed on väga viisakad, ilusate autodega enamus, majad on ka VAU. Nende keskklass on meie kõrg, ja siin alla keskmise pole, nii et see koht võtab sõnatuks küll.
Minu "uus" pere siin on väga tore : neil on imearmsad kümnekuused kaksikud, kellest ühte kutsume paksuks ja teist pähkliks, kaks kassi Cleopatra ja Zuz, kellest esimene on väga tujukas ja teine kardab kõike ja kõiki, ilus hubane kodu, Toyota maastur ja ilma katuseta audi, mis on hull tibimagnet, huumorimeel on neil ka õiges kohas. Olen rahul, kes ei oleks?

Käisime täna lastega loomaaias, kus nägime, OH üllatust, loomi. Peab mainima, et neid oli seal ikka päris palju. Kui ma kunagi seda lubada saan, soetan endale koju kaelkirjaku. No, nad on lihtsalt nii armsad, suured, aga armsad. Pereemale mainisin ,et jõuludeks küsin jõuluvanalt endale Aafrikast pisikese tiigripoja, keda saaks koguaeg kaisutada ja musitada. Eks näis, mis saab, loodan parimat.


Sportima peab ka, eriti kui olla nii hea toidu peal kui mina. Alguses mu kõht polnud vaimustuses siin pakutavast toidust, kuid asi hakkab tasapisi muutuma meelepärasemaks. Otsustasin siis 5 tundi tagasi, et lähen "lihaseid" kulutama jalgrattaga, iseenesest oli tore, tegin 10 km. ringi - parki, seal paar ringi ja tagasi. Ei pannud nagu tähelegi, et inimesed jõllitavad. Mäest alla sõites lasin tuulel veel oma põski paitada ja olin uhke,et olen ju ikkagi USAs. Kui tagasi jõudsin, sain aru, et midagi peab valesti olema : pereisa naerab kõht kõveras, et kus sa niiiii kaua olid, nemad arvasid, et saan aru, et see ratas polnud minu eale vastav. Nad andsid mulle meelega suuure, igavese kobaka roosade lilledega ratta, millel oli korv ka ees ja millega tavaliselt sõidavad nii umbes 60-aastased. "Tänan" neid südamest!

Nii hea on praegu puhata, kell on 10:40 õhtul, pikk päev on seljataga, Tanel Padar laulab taustaks oma mõnusat viisikest, kahju ainult, et arvutist, ega serenaadist ära ei ütleks küll, unistada ju võib.

Kas keegi teab, miks ameeriklastel on nii valged hambad? Mina tean. Nendele kaabakatele pannakse fluoriidi vee sisse, sama mis hambapastadeski on. Kavatsen nüüd ainult kraanivett juua, et aasta lõpuks oleks mul ka siis filmistaari naeratus.

Minu toas on megamõnus voodi - suur, lai, pehme, normaalselt pehme, palju patju. Ma ei saa ainult sellest aru, et miks peavad siin voodid nii kõrged olema? Mitte, et ma sinna peale ei ulatu minna, aga lihtsalt, nagu filmides, kõrged.


Eesti keel on siin nagu hiina keel. Keegi ei saa midagi aru, mida sa neile ütled, isegi järgi ei osata oelda. Näiteks TERE on siin TERA. Minu nimi on ka Greta, ma pole eriti vaimustuses, aga mis parata.
Proovisin täna pereisale veits sõnu õpetada. Mina sain muidugi kõhutäie naerda. Kõige parem osa oli see, kui ta küsis, et kuidas on 'cheers' eesti keeles, vastasin, et TERVISEKS. Ta veits ehmus ja küsis, et Have sex?
Jep, meie keel on kui hiina keel...

Me plaanime perega reisi Vegasesse, oktoobris. Ma küll mängida ei saa veel, aga kasiinos sees võin olla, asi seegi.
Mõistan, kasiinodes peavad piirangud olema, aga veits kahtlane on siin see, et alkoholi tohib juua alates 21.eluaastast. Mõnel on selle aja peale juba lapsed. Jep, lapsi võib küll teha, aga alkoholi juua ei tohi. Seenele!


Tore oleks kunagi nii rikas olla, et professionaalseid koristajaid endale lubada. Eestis peab selle jaoks raha omama, siin aga mitte. Mehhiko inimesed on suht odavad, käivad iga kahe nädala tagant, teevad oma asja hästi.


Mingi aeg pean kindlasti juuksurisse minema, mis naisterahvas ma olen, kui seda ei tee ?! Aga peale seda, kui kuulsin palju siin juuksur maksab, tahaks ennast lihtsalt kiilaks ajada. Eesti rahas 1000 krooni. Tahaks teada, et kas nad pesevad siin juukseid kullaga või?


Ma ei ole konditsioneeriga harjunud, vähemalt mitte sellisega nagu neil siin kombeks omada on - see teeb sellist imelikku puhumis häält koguaeg, väga häiriv.
Igatahes ärkasin öösel üles ja ehmusin, et mida, kell on 3 läbi ja keegi on dussi all. Istusin enda voodi serval ja mõtlesin, et küll need ameeriklased on ikka imelikud. Umbes 5 minutit hiljem avastasin, et UPS, see on kõigest konditsioneer. Läksin magama tagasi.

Arvasin, et olen väga tugev. Arvasin, et EI, pisarad on vaid nõrkade jaoks. Arvasin palju.
Lennujaamas, peale hüvastijätmist, hakkasid pisarad iseenesest voolama. Ma tõesti ei uskunud, et see nii raske saab olema. Kõik jälgisid ümberringi hoolega, inimestele ju meeldib draama.


Sõit New Yorki oli pikk ja väsitav, aga see tasus ennast ära.

Seal oli koolitus, mis kestis 5 pikka päeva, noori tuli kohale üle maailma. Muide inimesed Saksamaalt ja Hiinast ei oska absoluutselt inglise keelt. Sakslastel on peale igat teist sõna JAA.


Elamistingimused olid kehvapoolsed, aga mida ma kurdan, Aafrikas on asi palju hullem.
WC potid on neil naljakad - palju madalamad ja veetase on ka piisavalt palju kõrgem kui meil. Esimene kord käisin kõik kabiinid läbi : katki, katki, katki, kuid siis sain aru, et vesi peabki nii kõrge olema. Ma ei olnud ainuke, kes nii tegi .
Tekke meile ei antud, nii palav oli, et pidime linadega magama. Jagasin tuba kahe tüdrukuga, kellest üks no raudselt norskas.

Pidime grupi peale plakati tegema, hakkasin kaksikuid joonistama aga kustukummi polnud. Läksin siis õpetaja juurde ja küsisin, et Can I have a rubber? Ta vaatas mind pikalt ja imelikult, ütles siis, et Dear, it's a eraser. Oeh jah, ma küsisin ta käest kondoomi. Oleks tahtnud maa alla vajuda.

Meile korraldati seal rahvusvaheline laulukonkurss, kus kõik riigid pidid osa võtma. Erinevaid rahvuseid oli palju, sakslased olid ülekaalus, neist tehti 4 gruppi,igas grupis mingi 20-25 inimest, veits ebaaus, arvestades seda, et meie Gerdaga olime Eestlastest kahekesi.
Me laulsime "Põdral maja metsa sees" ja tegime liigutusi ka kaasa, terve saal lihtsalt naeris. Meile tehti suur suur aplaus. Aga teadagi, mulle tähelepanu ju meeldib.


Kohviku süsteem oli arusaamatu, keegi ei teadnud, et kus tuleb seista. Kokk hakkas lõpuks karjuma, et tapab ära kellegi, kui me aru ei saa. Väga ebaviisakas meesterahvas oli. Koolituse lõpus kirjutasin kaebuse ka tema kohta, meile jagati vastavad lehed, kus saime elamist jms. kommenteerida. Ega ma ennast tagasi ei hoidnud.

Ameerikas on kõik asjad suured, BIG BIG. Pardid on sama suured kui luiged, ebareaalne või mis?
Moskiitod lendavad ja hammustavad onju, ja neil on tagumike peal mingi roheline valgustus, see vilgub, nagu mingi maandumisrada vms. ju siis sinna on parem...
Autod on ilusad, bensiin ei maksa eriti midagi, võrreldes Eestiga.

Tutvusin seal ühe mustanahalise neiuga lõuna Aafrikast, kelle nimi on Cherish, uskumatult tore inimene. Lubasin talle, et kunagi külastan teda, see oleks tore.


New York oli vapustav! Veetsin terve päeva seal. Ja ma arvasin ,et Tallinn on suur.. NY on nagu, nagu, nagu hiiglaslik, kõik on nii SUUR.
Vabadusesammas on ainult palju väiksem, kui tegelikult filmides näidatakse, kõik olid selles suhtes hämmingus.
See on väga müstiline linn, kus võiks mingi aeg kindlasti elada. Käisime Gerda ja Thandiga Top of the Rockil, see on üks pilvelõhkujatest, vaade oli miljoni vääriline. Ma juba valisin maja välja, kus endale korteri muretsen.

Ma lasin tänaval 20 dollari eest endast pildi joonistada, see tuli välja väga ilus, ma ei kahetse raha kulutamist. Küll kahetsen seda, et ostsin Au Bon Pairist endale võileiva, mis oli nii piprane, et karju või appi. Ma sõin ainult krõbedad ääred ära, teised ei saanud midagi aru.
Ja muide, kõik tänavad on sellised, et OI seda olen telekast näinud, OI seda ka. Jne.
See linn lihtsalt tõmbab enda poole, kas sa tahad seda või mitte.
Ja SUUR pole alati paha. Nii kaua, kuni veel saad, tuleks reisida ja ringi vaadata, kogemusi koguda, pole mõtet elu raisata.

See ärasõit on omamoodi õnnistus, saan puhtalt lehelt alustada, pean oma prioriteedid uude järjestusse panema.