Vahest on nii, et plaanid midagi tükk aega, kuid kui see õige hetk käes on, läheb kõik hoopis teistmoodi.
Nii juhtus reedel. Võtsin oma roosa sõbra käevangu ja hakkasin Cherry Creek'i poole kimama, muidugi et jälle kinno minna. Ega ma alla ei anna, pean endale ühe ägeda seltskonna siin leidma. Minu õnnetuseks jõudsin sinna kohale liiga hilja : piletid Whiteout'ile olid välja müüdud.. Ja see pidi juhtuma just nüüd? Just see õhtu, kui mul oli tuju sõpru leida?
Istusin kassa kõrval olevale pingile, mäletan, et mõtlesin, et elu on ikka ebaõnnestumisi täis. Kuid kes selles süüdi on? Kinopileti müüjad? Tuul, mis mulle vastu puhus? Maja oli kinost liiga kaugel? Jumal? See variant, et tulin liiga hilja kodust välja, tuli mul mõttesse kõige viimasena.. Elu on meiega vahest ebaõiglane, sest oleme selle ära teeninud. Alati ei serveerita meile kõike hõbekandikul nina alla, olgugi et see oli vaid kinopilet.
Natuke aega istumist ja mõtlemist, ning jõudsin järeldusele, et pole mõtet nuriseda, Denver on ju pimedas nii nii ilus. Ratta selga ja koju tagasi, kuid see-eest vaadet nautides. Tiirutasin lähedal olevatel tänavatel ringi, jah vanaema, kodu lähedal! I'm going crazy with her!! Suured ilusad majad, kõik tulesid täis, inimesed tegemas oma nädalavahetuse asju. Kuidagi lummav pilt. Kujutlesin, et milline minu kunagine maja hakkab välja nägema, hmm, sinna on veel natuke aega..
Jõudsin 11 paiku koju ja ronisin oma suurde voodisse. Enne seda panin puhuri ka tööle, et ma seda neetud rongi ei kuuleks, mis iga öö ringi sõidab ja meeletult valju häälega tuututab. Kõhedust tekitav hääl. Keegi filmi "Kesköine liharong" on näinud? ...


Laupäeval ei saanud nii kaua magada kui oleks tahtnud. Kell 12:15 hakkas meil pereisaga jalgpalli mäng. Enne seda käisime veel rohelisi t-särke ja mulle putsasid (jalanõud) ostmas. Igatahes kellegi kaudu meid soovitati sellele tiimile, mille nime ma ei tea muidugi siiamaani. Segameeskond, vanus 19-38, huvitav kas pole? Mina olin ainuke 19 muide. Arvasin, et minu jaoks suurepärane, need vanad kännud ei jaksa ju joosta. Kuid mul oli raskusi nende kannul püsimisega ( häbi)..
Meie vastased aga ei tulnudki tol päeval kohale, luuserid! Mängisime paar tundi omavahel, et lihtsalt soe sisse saada ja üksteist paremini tundma õppida. Nüüd peame iga laupäev kohal käima. Kohustusi tuleb aina juurde.
Peale mängu lõppu üks 30-aastane tiimikaaslane kutsus mind, noh, põhimõtteliselt välja. Keeldusin viisakalt. Autosse istudes hakkasime pereisaga mõlemad naerma. Ta arvas, et oleks olnud tarbekas öelda : vastik pervert!
Kojujõudes võtsin elu pikima külma dussi, väga mõnus oli.

See sama õhtu läksin uuele katsele sõpru leida, ja teate mis, see õNNESTUS. Oli ka aeg!!
Astusin ühte jalanõupoodi sisse ja seal nad olidki : 5 Mehhiko neiut, kadestamisväärt päevitustega ja kõik ostmas talvesaapaid. Cristy tundis mu kohe ära ja hõikas, et hei, tere Gret. Ta jah kaotas -e sealt lõpust ära, kuid pole hullu, pole ju ühtegi täiuslikku sõpra olemas. Selgus, et oleme ühes au pair (lapsehoidja) rühmas, peame iga kuu koosolekutel käima ja aru andma, et kuidas meile siin meeldib ning kas kõik on ikka korras. Mina ohmu aga teda ei mäletanud. Peaksin olema teda ühe korra näinud Elitschi lõbustuspargis, kuid ma ju jutustasin ainult nende austraalia tüdrukutega seal, kellega ma pole enam üldse suhelnud. Nad hoiavad eemale, sest ma pole ju 21 ja pidudel käia ei tohi. Oeh!
Cristy mainis, et ta oli üritanud minuga seal vestlust alustada, kuid ma ei võtnud vedu. Milline idioot! Life is a bitch sometimes.
Jäin muidugi nendega, shoppasime veidike, meiega ühines vahepeal veel üks noormees, kes on samuti Mehhikost ja neiu Saksamaalt. Otsustasime kõik koos Whiteout' i minna vaatama. Mul oli ilmselgelt hea meel, et ma ei olnud seda teinud eelmine õhtu. Kõik sujus suurepäraselt. Enne filmi algust vestlesime maast ja ilmast, vahetasime numbreid jne, nad on kõik super toredad. Missioon täidetud : Ma pole enam üksi. Tol päeval uinusin naeratus näol, sõbrad on ülimalt tähtsad.

Pühapäeval pidin JäLLE vara tõusma, kell 8:00. Seekord läksime pereisa ja ta sõprade ning sõbrannadega Ameerika jalgpalli vaatama. The Broncos, kes on Denveri tiim, versus The Browns. Mäng ise aga algas alles kell kaks päeval, meie olime parklas kohal kell 9 hommikul. Ja ega me ei olnud sugugi ainukesed, kes nii vara platsis olid. Ei, parklaid oli kokku 10, a-j, ja kõik nad hakkasid vaikselt täis saama, inimesi oli hunnikute viisi, lärm oli meeletu. Inimesi oli kohal üle Ameerika, kõik grillisid burgereid ja jõid õlut, üks auto uhkem kui teine, muusika kõigil plärtsumas. Ma ei ole mitte kunagi midagi sellist näinud.
Meie parkisime oma tibimagneti The Browns'i fännide juurde, sest just nende poolt olid teised. Mina teadsin kohe algusest peale, et mõtekas on mõlema poolt olla, arvestades asjaolu, et kumbki tiim EI OSKA mängida. Ja oi, kuidas nad seda hiljem tõestasid.
Grillisime burgereid nagu kord ja kohus ning loopisime jalgpalli. Võõrad tulid meiega aeg-ajalt rääkima ja niisama uudistama.
Peale seda, kui olin ära söönud, jõin ühe lahjema õlle ära. Nii palav oli. Võtsin päikest ja nautisin hetke, järgmine päev olin ära põlenud muide, terve päev Denveri päikese käes olla on hullumeelne.
Peagi oli kell kaks ja meie mäng algas. Istusime kolmandal korrusel, vaade oli hea. Inimesi oli kohal 75 000. Kõik karjusid ja seletasid, päeva lõpuks mu kõrvad lausa nõudsid puhkust. Kuid see kõik oli seda väärt. Väga äge kogemus oli, plaanin seda mingi aja pärast kindlasti korrata.
The Broncos võitis, seis oli 26:3 vms. Ulme ju. Tavaliselt on skoor tiimidel üle 60, kuid nemad on lihtsalt natuke kehvad. Palka saavad selle eest ikkagi väga hästi.

Teisipäeva hommikul tõusin varakult voodist üles, ega siis iga päev pole sünnipäev.
Pere andis kingi üle ja soovis õnne. See oli armas.
Nendega läksime õhtul koos välja, restoranis oli reserveering kell 18:15, nime ei mäleta, sest tol hetkel ei olnud see vajalik, kuid tean, et see oli Itaalia oma.
Tellisime singilõigud, mis olid pooltoored ja vastikud, juustupallikesed, mis viisid mu keele alla, sealiha ja saia segu, mis oli ka tapvalt hea. Jennell ja Todd jõid Rose veini ja mina apelsinimahla, sest mangot neil kahjuks polnud, see on mu uus kirg nüüd. Peale seda tellisime pitsad, see on ikka uskumatu, kui häid asju inimesed teha oskavad.
Peale söömist läksime oma tsirkuse shoule. See toimus ühes suures telgis, natuke kesklinnast väljas. Todd läks istus sisse ära, kuid meie Jennelliga läksime wc-sse. Me ei suutnud 5 minutiga ära käia, mille tõttu pidime natuke ootama, enne kui see jutukas turvamees meid sisse lasi. Ta küsis meie käest, et kas oleme õed? MIDA? Jennell hakkas naerma ja pilgutas mulle, ütles, et ta mu ema ja et minul täna sünnipäev. Selle peale küsis see jutukas, sassis hammastega turvamees, et kas ma sain 14.. Peale minu kurja pilku parandas ennast ja pakkus vanuseks 17. No andke abi! Ma sain 20-aastaseks, ja ta pakkus mulle 14? Kurat, enam meik ka ei aita. Kui keegi teab mõnda neiut, kes on paremini säilinud, kui mina, andke aga teada, ma tahaksin temaga täitsa kohtuda..

Reede õhtul lähen vaatan ühe siinse klubi The Vinyl üle, oma uute sõpradega muidugi. Olen elevil. Tahaks väga tantsida! Hea moodus välja elamiseks. Tean, et enamik neidusid nõustub selle väitega..

Aeg lendab! Endale tundub, et olen siin olnud juba terve igavik, tegelikult vaid kuu aega ja 11 päeva. Kõik on olnud peadpööritavalt huvitav. Kuid ma ei hakka eitama, et on olnud hetki, kui tahaks tagasi koju. Tagasi pere ja sõprade juurde, kes oskavad alati toeks olla ning elu rõõmsamaks muuta. Olen siin ju päris üksi!
Reedel käisin oma roosa rattaga linna peal kimamas. Denver on õhtuti lausa muinasjutu linn - kõik need säravad tuled, inimesed, muusika iga nurga peal mängimas - pidu ei lõpe siin mitte kunagi! Päris ausalt. Isegi nädala sees on restoranid ja baarid pungil inimesi täis.
Igatahes kaua ma seal ei olnud, trots tuli peale, miks pean ma seda kõike üksi nägema? Pole mitte kedagi, kellega seda avastamist jagada.. Võtsin suuna mägede poole, sest mulle meeldib neid õhtuti vaadata. 30 minutit sõitmist ja olin jõudnud ghetosse, see on see koht, kus enamus mustanahalisi elab, see kant pole just kõige sõbralikum. Kuid mind ei huvitanud, tundsin ennast ju nii üksi, pidin mägesid lähemalt nägema. Ja see oli seda väärt. Uskuge mind, nad pole kunagi niimoodi sillerdanud kui too õhtu.


Laupäeva hommikul käisin pargis jalutamas. Ja mida ma seal nägin? : üks meesterahvas oli pikali maas. Hakkasin tema poole jooksma, kükitasin maha ja küsisin paanikas, et kas kõik on korras? Ta vaatas mind imelikult ja lausus, et ta vaid puhkab, kaevamine on raske töö. Ja tõesti, ühtäkki märkasin tema kõrval labidat ja väikest puud, kõik sai selgeks. Piinlikkuses lahkusin. Eks kasutan oma supernaise võimeid siis kunagi hiljem.

Kella ühest algasid mul enesekaitse kursused. Nüüd oskan karated, see on väga huvitav. Mulle pöörati seal palju tähelepanu : meie 50 aastane õpetaja ütles, et need Euroopa naised on ikka kõige paremad, ja muidugi kõik näited, mis ta tegi, tegi ta minu peal. Oeh jah!
Peale kursuseid läksin kaubamajja ja ostsin endale kleidi ja talvejaki, peab ju valmistuma, mis siis, et ma ei tea kas lumi tuleb maha või mitte...

Eile käisime perega mägedes, see oli minule esimene kord. Külastasime Evergreen'i, mis oli lausa hingemattev. Sõitsime niisama ringi, tegime pilte ja vaatasime miljoni dollari maju, muidugi oli ka kallimaid. Seal oli käimas üks üritus, meie keeles oli see laat - Chilli pepper. Inimesi oli palju, võib-olla oli see tingitud tasuta õllest, ameeriklased sellest ära ei ütle. Pereisa tuli mingi aja pärast minu juurde, pisike potsik käes, et näed, sulle ka midagi. Kallasin endale selle siis sisse ja oh sa pagan, kus siis läks tantsuks. Pole elu sees, midagi sellist proovinud. Terve pudeli vett sain peale seda ära joodud. Pereisa muidugi naeris kõht kõveras. On ikka kaabakas küll!!

Järgmine kuu on Halloween. Oi, kuidas ma seda ootan. Meil tuleb siin suur kostüümi pidu. Kavatsen surnud printsess olla ja tänavatel lapsi hirmutada. See on arvatavasti ainuke kord, kui saan sellist nalja teha!

Kuidas Eestis ilmad? Juba talvejoped ja sallid välja otsitud...
HAH !! Mul siin soe - päeval üle 30 kraadi. Saan siiamaani enda kõige lühemat seelikut kanda, muudest riietest rääkimata. Puud on kõik alles rohelised, inimesed on rõõmsad. Suvi ei tahagi siin lõppeda! Juttude järgi see ei pruugigi, teinekord on aasta läbi soe. Sellepärast õnnistati seda kanti mägedega, kuhu saab minna, kui lumeigatsus peale tuleb. Uuendasime juba oma suusakuurorti aastakaarti ka perega, sest hakkame seal "üleval" palju aega veetma. Lihtslt suurepärane !!

Mul tuleb varsti sünnipäev, alates 22.septembrist hakkan oma 20-ndates elama. Masendav.
Igatahes selle sündmuse raames läheme perega tsirkusetuurile : Cirque du Soleil - Kooza, nad tulevad otse Las Vegasest. Vaatasime internetist selle etenduse sissejuhatust juba ka, see oli vägev. Kuid ega see ei saagi kehv olla, sest Vegases on ju kõik võimalik ja sama käib ka etenduse kohta..
Rääkides Vegasest, mu pere läheb sinna oktoobri kuus ja Grete jääb kodu valvuriks. Mul poleks seal midagi teha, kuskile sisse ma ju ei saa. Kavatsen midagi põnevat siin ette võtta..
Pereisa Todd natuke rääkis mulle ka sellest kohast. Kõik on võlts seal. Kuid selles see võlu peitubki : sa võid muutuda kelleks iganes, teha mida hing ihaldab, nautida suurimat vabadust, mida elus kogeda võib, unustada hetkeks oma reaalne elu. Inimesed kasutavad meelsasti seda võimalust ära. Rahasummad, mis seal liiguvad on üüratud, kuid ega seal pole midagi imestada, inimesi liigub seal ringi sama palju.
Mõne jaoks on see koht võrreldav paradiisiga. Vot, ei oska kommenteerida, pean ootama kuni 21.eluaastat täis saab ja ise seda paika külastada saan. Kuid kindlasti ei läheks ma sinna abielluma, nagu paljud inimesed, ma ei ole huvitatud sellest, et võlts Elvis mind paari paneb. Kuigi see võiks naljakas olla.
Lõpp hea, kõik hea? Ei! Igaüks võib ette kujutada, kui palju Las Vegas elektrit vajab. Ja kus see saadakse? See saadakse jõest, mis kuivab praegu meeletu kiirusega : Colorado jõgi on nende energiaallikas. Olukord on praegu üpris hull, üritatakse asja leevendada, kuid tulemusteta. Paljud liigid on välja surnud või seda tegemas, rääkimata inimestest, kes jäävad ilma joogiveest. Eks ikka üks asi teise arvelt. Kuid kas see on seda väärt? Peame ju tulevikule ka mõtlema...


Nädalavahetus möödus seekord vaikselt. Reede ja laupäeva õhtul olin üksi kodus ja vaatasin filme. Sõin krõpse viineritega ja maasikaid piimaga, mitte just kõige tervislikum toitumine, aga sel hetkel tundus see kõige õigem tegu.
Pühapäeval käisime perega väljas, nende head sõbrad korraldasid Hawaii teemalise peo. Toidud oli väljanägemiselt veidrad, kuid maitsesid tõeliselt hästi. Sõin esimest korda saia vulkaani, mis nägi välja kui päris - elu on täis üllatusi.
Seal sai jälle palju nalju kuulda eesti keele kohta. See on totter, kui suurt lõbu see võib pakkuda. Mu vend tuli järgmise totruse peale : kaks teist kuud ( cacks taste good). Mis tähendab inglise keeles, midagi väga, noh, just mitte söögilaua jaoks. Nende reaktsioon oli, et misasja.. te päriselt räägite ka Eestis nii.. Olen ikka alati teadnud, et meie keel on midagi erilist.

Esmaspäev oli Ameerikas vaba, oli tööliste päev : ühe päeva saad vabaks, siis ülejäänud aasta töötad väga innukalt. Loodame, et peab ka siis paika.
Käisin tol päeval kinos jälle, Final Destinaton oli filmi nimi, see oli 3D ja päris jube. Kuid mõni naeris saalis elu eest, ma ei tea, ju siis õhku lendamine ja muu selline on nii naljakas.. Peale kino läksin linna peale, leidsin paar huvitavat poodi : disainerirõivad väga soodsa hinnaga. Denver oli inimestest pungil, teadsin, et midagi on kuskil toimumas. "Colorado maitse" oli ürituse nimi. Bändid esinesid, inimesed müüsid oma nänni, palju süüa ja juua, erinevad atraktsioonid ning hunnik massi. Oli juba pime ja kõik oli väga ilus, mäed ka taustaks sätendamas. Too õhtu jõudsin koju hilja, sest eksisin vahepeal ära ka. Kuid edukalt, leidsin paari tunni pärast kodutee üles. Piisavalt kangekaelne, et tahtsin omal käel koju jõuda kuid loll, sest jalad olid järgmine päev suhteliselt valusad.. Nägin vähemalt linna.

Kas keegi teadis, et Eestis on lahutuste arv väga kõrge? Kuulume lausa Euroopa esiviisikusse. Pole just kõige parem näitaja. Vene ajal oli selline nähtus mõeldamatu, see oli häbiasi. Hetkel, mil Eesti riik iseseisvus, tõusis lahutuste arv 8-lt % 46-le % ; kõik hakkasid kohe võimalust kasutama.
Enne siiatulekut oli mul enda elu plaan "paika pandud" : aasta pärast olen tagasi, lähen kooli, lõpetan kooli, otsin võimalikult tulusa töö, 25-aastaselt või varem saan esimese lapse, paar aastat hiljem abiellun ja elan õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Noh ja see oligi see võrratu plaan.
Paljud eestlased tegutsevad muide selle sama "plaani" järgi, vahest ise teadmata. Esialgu hästi toimiv asi, hakkab hiljem vett vedama. Miks? Sest kõiki häid asju elus pole mõtet kohe ära kasutada. Arutasime täna seda teemat ka minu siinse perega, nad ei mõista eestlaste rutakust.
Nemad on kaua koos olnud, kuid nende elu ja abielu on väga värsked, seda on mõnus vaadata. Ja kuidas nad asja toimina panid?
Jennell oli 22 ja Todd 24, kui nad hakkasid kohtamas käima. Peale aastat koosolemist kolisid kokku, nad tahtsid üksteist tundma õppida, nad pidutsesid koos, ka eraldi, kuidas jaksasid, tegid sellest ajast palju pilte, mis on mööda maja laiali, oi need on naljakad, leidsid palju uusi sõpru, reisisid riikidesse, kuhu nad olid alati tahtnud minna, ka sellest tegid palju pilte, tegid koos kõik asjad ära, mida hing ihaldas.
Nad ei teadnud, kas nad on " õiged" üksteise jaoks, neid ei huvitanudki see, nad olid vabad individuaalid ja tegid, mis tahtsid. Siis kolisid Ohiost Coloradosse, siin tegid karjääri, HALLOO, minu ülalpidamine on kallis. Ostsid ilusa maja, mille sisustasid koos. Peale kuut aastat koosolemist otsustasid abielluda, sest see tundus olevat õige tegu. Siis nautisid abielu võlusid ja nüüd, 13 aastat hiljem, on neil kümnekuused kaksikud Gabrielle ja Adrianna. Tundub, et nende huvitaval elul pole lõppu. Ja miks peakski, lahutus pole mingi õige tegu. Parem leia aega ja tahtmist endale sobiv kaaslane leida.
Pealegi, öeldakse, et abielu peaks olema üks eriline päev sinu elus, pole mõtet seda siis mitu korda läbi teha, see kaotab oma võlu. Nemad panid mind mõtlema, loodan, et mina panin ka kellegi seda tegema...


Siin on üks äge asi moes. See on tulnud just abielus naistelt. Kihlasõrmus ja abielusõrmus on koos ühes näpus, tavaliselt nad on natuke sarnased ka. See on päris ilus kusjuures. Poodidest igalt poolt saab koos sõrmuseid osta, kui tähele panna, näeb paljude naisterahvaste näppudes sellist komplekti.
Megasuured sõrmused on siin moes. Igasugused lillekesed ja asjad. Mul on selline must roos alates nädalavahetusest muide olemas, suur, ilus ja sätendab. Miks mitte?

Pereema suutis mind täna üllatada : Rebase Reinud elavad meil siin kanalisatsiooniaukudes. Ma ikka arvasin, et neile meeldib rohkem põldude peal. Paha lugu see, et öösiti rüüstavad prügikaste..

Guess ei ole Ameerikas nii kallis kui Eestis. Alla tuhande ja natuke üle selle, saab kõik asjad kätte. Näiteks : Guessi musta ja kuldsega, minu, rahakott maksab 380.- , käekotid algavad 300-st kroonist. See ei ole kallis, arvestades Eesti hindu. Olen õnneseen. Paar asja ikka soetan endale.