5 kuud hiljem...

On tõesti 5 kuud hiljem või? ... on küll jah.
Aeg on lennates mööda vuhisenud, olen Ühendriikides juba 9 kuud olnud, peaaegu.
Ma pole siiamaani Brad Pittiga deidil käinud ega Megan Foxiga kohvitama jõudnud, ilmselt minu tiheda graafiku tõttu..
Mis on siis vahepeal juhtunud??
Alustan tagantpoolt.
Jõulud veetsin perega kodus, meil oli ilus kuuseke ka elutoas, millel oli ehteid küljes nii 3-4 eest. See on ameeriklastele väga tavaline, jõulude ajal ei hoita mitte millegagi kokku, ma rõhutan MITTE millegagi! Kinke oli nii meeletult palju, et kui ma 24.nda õhtul kuuse alla piilusin, siis mõtlesin endamisi, et Jajahh, need ei saa kõik päris olla! Et mismõttes nad panid mingid feik pakid kuuse alla või...!?
Minu üllatuseks oli kõik see träni seal kuuse all meile, nii selgus 25.nda hommikul, kui hakkasime neid lahti pakkima.
Mainisin neile, et Eesti tavade järgi tuleb iga kingi eest lauda või luuletust lugeda. Miks ma seda tegin? Muidugi mind pandi laulma, ja see oli üks jubedus. Vares ei ole laululind! Nad isegi lindistasid selle kohutava asjanduse. Olen kindel, et tulevikus näen seda linti kuskil väga valel ajal väga vales kohas.
Aastavahetuseks sõitsime Breckenridge’i, mis asub mägedes. Kõige kaunim linnake üldse!!
Pere rentis seal suure maja, kohe nii suure, et meiega koos reisisid sinna veel kaks paarikest ja üks vallaline 40-aastane. Ta on siiamaani vallaline muide, kellegil on soovi??
Maja oli ulmeliselt ilus, vähemalt minu arvates. Meil oli kolm korrust, esimesel korrusel oli kaks suurt magamistuba koos vannitubadega ja ühe verandaga, kus asus mullivann, teisel korrusel oli elutuba kaminaga ja vist maailma suurima televiisoriga, suur suur musta värvi köök koos baariga, veel üks magamistuba vannitoaga ja rõdu, kolmandal korrusel oli see kõikse suurem magamistuba siis koos veel suurema vannitoaga, mille vallutasid ära minu perekond. Kui praegu tagasi mõtlen, siis ma ei tea isegi kuidas seda maja nimetada..
Mina otsustasin nendega kaasa minna muidugi viimasel minutil. See läks nii sellepärast, et alguses plaanisin üldse koju jääda, mul ei olnud mitte mingit tuju mitte kedagi näha ega mitte kellegagi mitte kuskile minna. Must masendus oli peal. Koduigatsus oli meeletult suur.
Todd ja Jennell said aru, et midagi on lahti, lõpuks nad lihtsalt kamandasid mu endaga kaasa. Ja see oli hea! Sest ma oleks oma jäärapeasusest lihtsalt kodus olnud ja paar või veidike rohkem krokodilli pisarat nutnud.
Kokku olime seal 5 päeva. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi!
Mina magasin suures toas diivani peal, aga ma ei kurtnud, siiamaani ei kurda. Igal hommikul tõusin kell 8 hommikul üles, lebasin voodis ja nautisin vaadet, sest see tõesti vaatamist väärt. Paks kohev lumi katmas suuri mägesid, uskumatult ilus lihtsalt. Ma võiks iga hommik niimoodi üles tõusta kuskil looduse rüpes..
Tõusin, sõin natuke maisihelbeid, võtsin oma lumelaua ja panin mägede poole ajama, enne kella 4 koju ei tulnud, sest just sel ajal pandi liftid kinni ja siis ei olnud lihtsalt muud valikut, kui koju minna. Sellesse sporti lihtsalt peab ära armuma.
See on kõige mõnusam tunne, kui saad lihtsalt mööda mägesid alla liuelda. Kui tahta õpib selle kiiresti ära ka, seda võin enda kogemusest üelda.
Kui tagasi majja jõudsin olin nii väsinud, räsitud ja toitmata. Mu juuksed peale lauatamist olid alati nagu suur linnupesa, päris jube vaatepilt. Hea oli iga õhtu seal see, et toit oli alati valmis, kui koju jõudsin, siis sõime koos õhtust. Mugav elu mul onju!?
Peale söömist läksid kõik lapsed magama, neid oli kokku koos meie omadega 4, meil oli mini lasteaed, õnneks minul oli puhkus, oeh nautisin seda täiega!
Mängisime totakaid lauamänge kõik koos, vaatasime filme, sõime krõpse ja igast muud kahjulikku ning ka veini oli kuhjaga. Kogu seal veedetud aeg tundub praegu nagu mingi kauge unistus või midagi, kõik oli SUPER!
Okei, üks asi oli nõme ka, nimelt see, et rakette lasti väga vähe ja see oli ka kella 9 ajal õhtul. Hmm, minu mäletamist mööda käis see ikka 12 ajal ju!?
Tuleb välja, et nemad ei tähista siin uut aastat väga rakettidega, seda tehakse ainult New Yorkis. Paugutama hakatakse siin 4 Juulil, millal on neil Iseseisvuspäev. Okei, ootan seda siis!

Sandraga käisime lumelauatamas peaaegu iga nädalavahetus kuni hooaja lõpuni. Mulle jäävad need käigud eluks ajaks meelde. One of the best times of my life!
Hommikul startisime kella 6 ajal, vahest ka hiljem, sest Sandral oli tõsiseid raskusi üles tõusmisega, pidin igasuguseid trikke tegema, et ta üles saada. Lõpuks kui ta oli üleval siis aitasin asju tal ka kokku panna, nagu ema kantselda oma last, mis siis et ta on 23.
Hüppasime auto peale ja panime oma lemmik CD-d mängima, hea tuju tuli nagu naksti!
Sõit sinna oli alati hästi huvitav, sest me ei teadnud kunagi, et kellega tuttavaks saame või kuidas meie tähelepanu üritatakse saada. Kui kaks noort tütarlast istuvad kaheksi autos ja nad on blondid, siis siin inimeste jaoks on see siiamaani suur OHHOO!
Enamus piirdusid siiski naeratusega või lehvitamisega või millegi sellise taolisega, pakkusid numbrit või midagi. Aga mõned sõitsid meie kõrval ja tahtsid et me akna lahti teeme, et juttu rääkida. Halloo, me oleme kiirteel!
Meist tehti paar korda pilti ka, me istusime autos ja sõitsime... Mulle alguses, ma ei hakka valetama, see suur tähelepanu meeldis, aga praeguseks on mul sellest kopp nii ees!!
Praeguseks on meie lauatamis hooaeg läbi, kuid ma ei heida meelt, mul on alati järgmine aasta.
Uue harrastuse leidmise juures oli hea veel seegi, et saime väga paljude inimestega tuttavaks, kõigil muidugi sama hobi mis meil..
Kogu talve tegelesin sellega.

Kevad jõudis siin kätte väga varakult. Siin kutsutakse seda kevadeks, aga Eestis oleks see suvi.
Ilmad on siin väga ettearvamatud, mis teeb elu täitsa huvitavaks vahest.

Olen palju uut ja huvitavat õppinud enda kohta. Palju on muutunud. Mul on nendest orksi kommentaaridest kõrini : sa oled nii muutunud, nii ilusaks läinud.. Kõik näevad ainult välist asja. Ja oota üldse mismõttes mis ma olin enne mingi peletis või?
Okei, olin enne noor tütarlaps ja nüüd natuke küpsem.. ;)
Tegelt on nii, et minu otsus siia tulla on olnud minu üks parimaid otsuseid üldse.
See on olnud eneseavastuse teekond...